Savisaar hõiskas kevadel, et toome oma poisid Iraagist jaanipäevaks koju. Tüüpiline vastutustundetu ja süüdimatu loosung. Nüüd räägitakse, et küsitlused näitavad, et ka suur osa rahvast oleks sama meelt. Kuidas siis nii?! Et kui asi on hapuks läinud, siis ahh, tõmbame minema? Ma ei oska siia võrdlusi a’la kartulivõtust või muust ühisest ettevõtmisest tuua, kuid kui midagi ollakse ette võetud, siis mismoodi saab tüdimisel seda pooleli jätta??? Äkki selgus et ühine tegevus polegi nii ilus ja üllas? Ja siis teades, et jeehhat tõmmates lähevad asjad sootuks hulluks, minnakse ikka minema?
Jaa, sõda on väga hirmus asi, iga päev hukkub seal palju süütuid inimesi, ometigi ei oska mina küll välja mõelda, kumb variant oleks hirmsam olnud, jätta diktaator Hussein pukki või võtta maha. Ja see polegi hetkel oluline, oluline on see, et täna on seal jama ja sõjaline abi on hädavajalik. Mõni riik on õnneks välismissioonidel olevat koosseisu lihtsalt Iaagist mõnda teise kriisikoldesse tõstnud. Hea seegi. Miks peaks üldse võõral õuel relvaga vehkimas käima? Sest relvastatud primitiivsed inimesed tapavad ju muidu üksteist maha, ka neid, kelledel parasjagu relva käes pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar