Inimene omandab peamiselt just oma teisel aastakümnel ehk teismeliseeas vajadused näida, muljet avaldada, oma tegelikke motiive varjata, näidelda nii teiste kui lõpuks ka enese ees, st õpib palju asju, mis tegelikult elu palju keerulisemaks muudavad. Ja milledega terve ülejäänud elu pidevalt maadlema peab. Alates kunagiste uisapäisa kujundatud väärtushinnangute lammutamistest. Et tekiks uuesti tahtmine olla ise ja et saaks lahti taolistest tobedatest pingeallikatest.
Kas pole kummaline, et vaid ca 10 aastaga lähevad asjad nii sassi, et õndsa rahulolu ja eneseleidmise saavutamiseks tuleb pärast nii palju vaeva näha? (siinkohal sobib taas korrata, et õnn ja edevus ei saa kokku kuuluda)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar