Kui ema ütleb oma väikelapsele „ma tapan su ära", siis põhjamaades laps arvatavasti nutab öösiti 2 nädalat ja ei saagi võib-olla šokist üle. Kui venekeelne ema oma lapsele iga päev nii ütleb, siis saab see harjumuseks. Kui last krattipidi trolli ja trollist välja lohistatakse, sõimatakse jne väärkoheldakse, siis ka see saab harjumuseks, muutub elu fooniks. Elu on selline. Oludega kohanetakse, karastutakse. Ja ubjuu tebjaa ja vastu pead saamine on normaalse elu osa. Nagu ka solvangud ja halvustamine. Aeg möödub ja see laps kasvab suureks, ja kõik saab korduma.
Et sellist inimest filmiga kuidagi mõjutada, tulebki talle hästi šokeerivat filmi näidata, sellist mis mõne teise rahvuse esindaja paneb jubedust tundma ja enese säästmiseks absurdi mõiste järele haarama, mille väljenduseks on naer. Teine võimalus on filmiloojaga, ekraaniltoimuva üleselt mõttes dialoogi pidada, filmi tegemisele mõelda.
Selline mõttekäik sündis eile Cargo 200-t vaadataes. Ei, rahvad ei ole halvemad ja paremad, aga nad on erinevad, me elame erinevates tavade-kommete-tabude kompleksides, st kultuuriruumis. Ja see KÕIK SAAB ALGUSE SELLEST, kui laps midagi ära lõhub, st et mis sellele järgneb. Ja ubjuu tebjaa, lollakas oled, paha oled, rumal oled, see oli rumal tegu. (olgu miljondat korda korratud, ei ole pahasid inimesi, on pahad teod mis sünnivad rumalusest. Rumalus, st teadmise puudumine tuleneb aga oludest)
Meenub kellegiräägitud seik Vene draamateatris, kus vanaproual heliseb etenduse ajal telefon, proua ütleb telefoni, et ja tebe skasal sto ne svani, ja v teatre. Telefon heliseb taas, mispeale eesistunud meeskodanik kõva häälega röögatab, võkljutsi, ubjuu tebjaa, bljädd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar