Keskkonnasõbralikkuse asemel võiksime pigem keskkonnaneutraalsed olla. Sest ideaal peaks olema ju looduslikesse protsessidesse võimalikult vähene sekkumine, lasta asjadel kulgeda nii, nagu nad miljoneid aastaid kulgenud on. Mitte aga millelegi poolehoidust midagi ümber korraldada, upitada, soosida.
Seda, et me kedagi ära ei tapa ega häiri, ei ole ju veel sõbralikkus. Meie sõbralikkus peaks väljenduma vaid selles, et me võimalikult vähe nii sõbralikud kui vaenulikud oleksime.
Mida ma nokin selle mõiste kallal? Sest vahel mulle näib, et suurte vesiste silmadega puukallistajad või enesele hiljaaegu keskkonnaprobleemid teadvustanud ja senitehtu pärast süümekaid tundvad või massist erineda soovivad ja inimene – looduskeskkond mõningate kitsaskohtadega end kurssi viinud inimesed mõistavad keskkonnaSÕBRALIKKUST veidi vääralt. Pesast kukkunud linnu ülestõstmine ei ole keskkonnasõbralik. Linnud on aastamiljoneid kukkunud ja kellelegi näljasele toiduks langenud. Talvel külmaga viimases lahtises veesilmas veelindude toitmine ei ole keskkonnasõbralik, öko ega roheline, kui nad surevad, siis las surevad, et neil teistel, konkurentidel, kes taipasid soojale maale lennata, kevadel suuremad võimalused oleksid. Samuti on metsatulekahjud miljoneid aastaid metsi uuendanud, kiskjad rohusööjaid murdnud, kliimamuutused liike kohanema sundinud jne jne.
5 kommentaari:
sõbralikkus on pigem, see et istutad puu. või et maja ehitades ei sae seda puud maha. tarbid 1000 ühiku asemel 800 ühiku eest. sest, ei, ei pea seda kõike tegema. loomaaias kaduvaid liike alles hoidma ja punast raamatut koostama. paberikulu ainult ja vihmametsade hävitamine? keegi ei käse.
aga võiks.
ei pea sõbrale laenu andma, külla kutsudes veini pakkuda. naabrimehe juures talgutel käia. naabri lapsi hoida.
aga võiks.
Sa räägid laenust ja veinist rääkides pigem liigisisesest koostööst (siinkohal meenub üks Trapido Ööülikool, kus ta evolutsiooni mitte konkurentsi vaid koostöö arvele kirjutab). :-)
Kõige ökom, keskkonnateadlikum, looduskaitseliselt oleks ülim ju see, kui inimene ei saeks puud maha. Mitte ühtegi. Kui saeb, mida ta ka teeb, siis muidugi tuleb uusi istutada, oma mõju looduskeskonnale vähendada, et inimese mõju oleks loodusele võimalikult vähene. Kaduvad liigid? Kui kadumises on süüdi inimene, siis peaks me tegema kõik võimaliku, et liiki päästa. Kui süüdi ei ole inimene ja sel loomal pole enam looduses kohta, kus ta jätkusuutlikult elada suudaks, siis... noh jah, me võime neid ju puuris pidada ja rahvale näidata, aga see pole keskkonnasõbralikkus.
Ehk siis, mu võibolla segase sõnastuse taga oli mõte, et ideaal ei peaks olema see, et me tormame loodusele mingisuguste oma sümpaatiate alusel appi (notime nt tiigreid, et nad vähem kedagi teist murraksid vms), vaid minu arvates oleks ideaalne selline olukord, kus inimene loodust kõige vähem mõjutaks. Aastamiljonite jooksul paika loksunud süsteemi häiriks.
paraku on suurem osa "loodusest" tänapäeval inimtegevusest mõjutatud ja elab pigem inimesega sümbioosis kui vastupidi.
Varesed ja kaarnad, tuvid ja kajakad, ka shnelli tiigi sinikaelpardid, metskitsed, kes kultuurmetsa noorendikke harvendamas käivad - nende arvukuse reguleerimine tapmise või toitmise teel on arukas tegu. Naftareostuse linnusulestikest väljapesemine on aga suisa ainuõige tegu.
Mittesekkumise poliitika ei ole kahjuks tänapäeval enam võimalik. Sekkuda tuleb lihtsalt arukalt - ntks naaritsakasvanduse metsa "vabaks laskmine" ei ole arukas sekkumine. Prügikorjamine on. Kulupõletamine ei ole arukas tegu. Metsaraie mõnel puhul aga on, kui seda teha õigel ajal, õiges koguses, õiges kohas. Iga linnupoja puu alt üles korjamine tõesti ei ole arukas tegu - v.a. juhul, kui tegu on haruldase liigiga ja see linnupoeg tahetakse ntks loomaaias üles kasvatada.
Aga marutaudivastane vaktsineerimine ON arukas sekkumine.
Jah, kultuurmetsas elavate kitsede arvukuse reguleerimine, naaritsakasvanduses puuriuste kinnihoidmine, prügikorjamine jne on inimmõju ära hoidmine või heastamine, inimene on neis kohtades kahjuks juba oma jälje jätnud, tasakaale rikkunud.
Olen mitu päeva marutaudivastasele vaktsineerimisele mõelnud, et jah, ju on see meiekandis arukas tegu. Aga kas igasuguseid haigusi ja igal pool tohiks niimoodi ravima minna? (väike ilukirjanduslik liialdus)
Aga ikkagi, ju on mingi piir, millest (ka suurest loodusearmastusest) ei tohiks üle astuda, midagi mitte inimese poolt põhjustatut ära parandama hakata. Meie meeldivuste alusel. Lähiajalugu on näiteid täis, küll jah selliseid, kus rumalusest ja hoolimatusest ökosüsteeme sassi on aetud, sama kole oleks aga ka teadlikult ja soovist head teha, mingisuguste oluliste mehhanismide rikkumine. Ja jah, inimese mõju ulatuse hindamine on väga keeruline, praegu üritame oma halbatehtut liiga vähe heastada, kuid minu algne mõte keerles isehakanud padutumeroheliste pingutuste ümber, a'la metsas ümbervajunud puude püstiupitamine kuni "mõrtsukmajandajate" mahalõigatud metsas okste ja okaste kokkuriisumiseni, et inimesel puhast lageraielanki ilus vaadata oleks... Ehk siis, me peaks austama seda, mis siin enne meid toimunud on ja vältima oma igale poole sekkumist. Ka nö heast tahtest sekkumist, nn aitamist.
Ütled, et suurem osa loodusest on inimtegevusest mõjutatud. Mina ei julgeks nii väita.
"Kõige ökom, keskkonnateadlikum, looduskaitseliselt oleks ülim ju see, kui inimene ei saeks puud maha. Mitte ühtegi."
jajah, olla a) enesehävitajalik või siis b) masenduses ja ennast piitsutada. arvan et siiski on veel valikud.
Postita kommentaar