Müstitsism sobib neile, kes tunnevad end ülearustena ja tarbetutena.
(Jah, ka mulle ei meeldi aforismid, mh ka copy-paste bloginduses, võõraste, kollektsioneeritud mõtete rittaladumine, lootuses niiviisi kellegi teise aupaistest osa saada, aga kusagilt on eelnev lause mulle meelde jäänud (Kaplinski?), hetkel näis see hästi haakuvat netist loetuga. Ah ma ei hakka ka igale poole viitama.)
2 kommentaari:
Mõnes mõttes võime me ju kõigist mõtlemis- ja uskumisviisidest leida viisi, kuidas inimene oskab ellu jääda. Mulle tundub, et ühiskonnas, kus mingi osa vaateid keelustatakse, võetakse osadelt inimestelt nende psühholoogline ellujäämismehanism.
Vahel mingite ateistide või skeptikute kirjutisi lugedes on mul ainult 1 küsimus: millega te täidate seda tühikut, mis tekib religiooni, pseudoteaduste või muude uskumuste äralangemisel nendesse inimestesse, kes praegu religiooni või mingite uskumuste abil suudavad tasakaalu leida ja ellu jääda?
Ja vahel tundub mulle (loodan et ülekohtuselt), et tihti peitub neis inimestes kusagil äärmusparempoolne sotsiaaldarvinist, kelle vaadete kohaselt peabki "tasakaalustamata ajukeemiaga" inimene, kes neid uskumusi tasakaalu säilitamiseks vajab, hukkuma, sest täisväärtuslikud on vaid ilusad, ratsionaaled, edukad ja tugevad.
Ma ei oska öelda, kuivõrd demokraatlikes maades mõtteviise keelatakse (ühiskonnaohtlikke äärmusi tuleb ju paraku keelata), kuid kas see oleks meie kõigi huvides, kui pseudoteaduslikud "tõed" prevaleeriksid teaduslike tõdede üle? Imeravitsejad oleksid lugupeetumad kui meditsiin? Ma kardan, et äkki kunagi just nii juhtubki, kus füüsikut sõimatakse teadusdogmadest pimestatuks ja nõutakse alternatiivmeetoditega midagi reaalset teostada.
Mõlemad "pooled" põrnitsevad teineteist altkulmu ja tunnevad end ohustatuna.
Need kes kõike teistsugust maha teevad, on ehk teine teema.
Postita kommentaar