Lõputu kohvijoomine

Eestis tundukse olema paremaid teatreid kui Draamateater, kuid, kui vaataja tahab laval kohtlast näha (kes nt 3 ringi ümber tooli käib, midagi mõttetut ütleb vms) ja selle kohtlase üle naerda (eiei, kus on kirjas, et ma siinkohal võrdusmärgi kohtlase tegelaskuju ja vaataja vahele vedasin), siis eks peab olema ka teater, mis vaataja soove rahuldab. Sõltub lavastaja võimekusest, kui erinevaid inimesi lavastus köita suudab, kuidas ja kuhu kellelegi nauditavat poetab, kompromissitamisega hakkama saab.

 

Nii, pealkirjast. Siit-sealt on lugeda, et kole igav ja nõme jne etendus. Mis jutt see on? Mulle see tükk meeldis! Üldse mitte lame ajastute läbilõige, vaadatuna ühest kohast-kohvikust. Kõik muutub, samas, on midagi-kedagi, mis-kes on muutustest kõrgemal, teised kohanevad, kolmandad ei kohane, neljandad elavad omas (viinauimas?) maailmas, viiendate maailm ristub muu maailmaga ja tekivad konfliktid, kuuendad räägivad tasase häälega, seitsmendad karjuvad, kaheksandad valivad tugevama poole ja tahavad sellele meeldida, üheksandad lubavad endale pealiskaudsust ja tahaksid presidenti ilusa väljanägemise põhjal valida… noh jah, võimalik kohatine liigne detailidesse takerdumine oli arvatavasti neile „vales kohas naerjatele", a no las olla, mis ma siin õigeteskohtadesnaerjana ikka targutan :-D. Ka päriselus takerdutakse ju aegajalt ebaolulistesse detailidesse. Pedajase ajas tagurpidi minek tekitas tagurpidi seoseid, ja ma küll ei ütleks, et vaatajat mingi aeg teadmatuses hoidmine, tegelaskujude motiivide hilisem esitamine st tegelase minevikku minnes sealt varemtekkinud küsimustele vastuste otsimine ja sel moel „ahaa"elamuste pakkumine nüüd mingi odav trikk oleks.

 

Mnjah, eks too pühapäevane etendus kõlas hästi kokku laupäevase Jaak Valge loenguga 1933-34. aasta sündmustest.