Targemad inimesed on öelnud, et kõik tunnevad end aegajalt veidrikena. (*) Ehk siis, ju see on normaalne. Aga, kas see isekäivituv tung ruttu veiderolemise tundest vabaneda, normaalseks saada, normaalselt mõelda ja normaalseid asju tahta, nui-neljaks hubane sotsiaalne sidusus normaalsetega taastada - kas see hirm on sama normaalne?
Eelmine mõte läks liikvele EL-i CO2 poliitikast mõeldes. Inimtekkelise globaalse soojenemise teooria valguses saavad kõik inimesed olla justkui vaid kahes positsioonis – ühed on CO2-e emissioone kokkuliitvas asendis ja teised on tõpraasendis, kes tuimas ükskõiksuses 100-ga kuristikule lähenevad. Kolmandad, kes millegipärast mingil imelikul vahepealsel seisukohal on, vot nemad oleks justnagu superveidrikud. Ehk siis, energeetikast ja kliimamuutustest kõneldes on veider rääkida arvutustest, faktidest, kliimateadlaste seisukohtadest, teadusajakirjades kirjutatust, Teaduste Akadeemiast, SPPI-st jne jne allikatest… ole nagu mingi vandenõuteoreetik. Ja eks suur hulk teadlasi pomisebki habemesse, et „mis kuradi CO2-jama siin käib?"
Ju veiderolemise tunde ebamugavus, soovimatus ja julguse puudus ise mõelda ja öelda olegi pinnaseks „üldteada tõdede" levikuks …mugavalt teiste vahel olles näib ju eksiminegi mõnusam. (tõdedest ja teaduslikust skeptitsismist mõtisklen ehk kunagi teine kord)
Selle hüpleva jutu mõte oli julgustada ja lohutada - ei ole vähimatki põhjust end väga pahasti tunda, kui keegi meid veidrikuks peab, kui me end erinevana tunneme, kui me mingil ajahetkel mingisugustesse raamidesse ei sobitu.
(*) veel enam, see oli vist Kaplinski, kes ühes raamatus asendas sõna „veider" sõnaga „alaväärsus", ja seostas siis seda sententsit venelasega, Vene kultuuriga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar