Kasvuhoonegaasidest ehk kärast CO2 ümber

H2O ehk veeaur on CO2-st 270 KORDA efektiivsem kasvuhoonegaas. Veeauru on atmosfääris 1-4%. Inimtegevus veeauru hulka atmosfääris ei mõjuta.

NO2 on CO2-st 310 korda efektiivsem kasvuhoonegaas. Õhus on NO2-e 0,000002%. Kui palju inimene NO2-e atmosfääri paiskab, ei oska ma öelda, kuid mootorite ja soojuselektrijaamades peaks teda üksjagu tekkima küll.

CO2-e on praegu õhus ca 0,038%. (on viimase kahe miljardi aasta jooksul väikeste kõrvalekalletega üha vähenenud). Ning looduses ringlevast CO2-st on inimtekkeline vaid ca 1,4%. (Volli Kalmu artiklist Sirbis, loodusest emiteerub 210 GT ja inimese tegevusest 3 GT CO2-e aastas. Lisaks, CO2 koguse muutus atmosfääris on siiani mõnisada aastat PÄRAST temperatuuri muutusi muutunud)

Kas neid arve vaadates tundub ikka õige just CO2 emissioone hüsteeriliselt põrnitseda ja meie ilmaelu selle arvu põhjal ümber korraldada? Jah, fossiilsete kütustega on asi hull, jah, nad saavad üsna varsti otsa, kuid tähelepanu teravik peaks CO2 asemel pakilisematele keskkonnaprobleemile suunatud olema. Autode ja elektrijaamade CO2 limiitide ja kvootide asemel tuleks ehk muude hoobadega fossiilsete kütuste tarbimist reguleerida?

See on muidugi tore, et Al Gore heaolust roidunud ameeriklast ja eurooplast raputas. Oleks veel toredam, kui ta Ebamugavat tõde nii karmilt kritiseerida ei saaks.

Manhattani deklaratsioon

Erik Puura viitab Manhattani deklaratsioonile. Minu arvates on tegemist vägagi tõsiseltvõetava dokumendiga. St CO2 paanikaga on ammu üle mõistlikkuse piiri mindud. Arvestades seda, kui pisitillukese osa maailma CO2 ringlusest moodustab inimese tegevusest tulenev CO2 ja kuidas kliima siin planeedil ka ilma inimeseta on muutunud ja muutub.

Mis ei tähenda, et me ei peaks kütuseid säästma. Muidugi peame - nad saavad lihtsalt otsa. Ja juhul kui kütuseid on lihtne säästa, siis miks mitte seda teha. Nt maju soojustada või maastur ostmata jätta.

 

Olen kuulnud teooriat, et kogu selle CO2 piiramise mõte on mõjutada ka Aasia riike samuti emissioone piirama, ja seeläbi saavutada hoob Aasia majandjuse pidurdamiseks. Ning et nende piiramisega meile kauemaks naftat ja sütt jätkuks. Ja muud mõtet sel kõigel tegelikult polevatki. Mine võta nüüd kinni, kas selle CO2 ümber lahmitakse poolumbes, igaks juhuks, või ongi seal taga veel ka midagi muud.

CO2-st siin varem.

Ei tea millal biomassi allmaakaevandustesse vedama hakatakse?

Juhul kui ma natukenegi usuks inimtekkelise CO2-e rolli kliimamuutustes, teeks ma ettepaneku biomassi allmaakaevandustesse ladustama hakata. Vaatan aknast välja ja kõik kohad on puulehti täis. :-) Sellest, kui palju naftat sellise tobeduse käigus kuluks, ärme siin vaatle (sama absurdne ja üüratult energiamahukas näib mulle soov CO2-e veeldada ja maapõue pumbata).

 

Muide, puidu massist umbes pool on süsinik. C molaarmass on 12 g/mol, hapnikul 16 g/mol, st et CO2 molaarmass on 44 g/mol ja seega tonnist puidust eralduks mädanemisel/põlemisel 1,8 tonni CO2-e. Väga umbes võiks öelda, et üks suur raieküps puu ongi 1 tonn (= ca 1,4 tm). (või siis, 6 meetrine palk, mille läbimõõt peenemast otsast on 42 cm, on samuti 1 tm, st ca 700 kg).

 

Puidutöötlejad räägivad, et puithooned, puitmööbel ja muu tarbepuit viivad atmosfäärist CO2-e välja… noh jah. Seda ju vaid mõnekümneks… -sajaks aastaks. Selleks ajaks on mööbel minema visatud ja maja ära mädanenud – puidus olnud süsinikust CO2 saanud. 100 aastat on planeet Maa ajaloos tühine hetk.

 

Vabandatagu, et nii labasel ja müütidest kubiseval alusetul teemal sõna võtsin.

 

Rein Vaikmäe ja Tarmo Soomere kirjutavad Postimehes Maa kliimast

Rein Vaikmäe ja Tarmo Soomere kirjutavad Postimehes Maa kliimast. Suurepärane! Jah, Teaduste Akadeemia, enamus erialateadlasi ja teadusajakirju üritavad rohkem või vähem leebel moel väljendada kahtlusi EL CO2-poliitika suhtes, kuid, akadeemikud ja professorid, palun kirjutage taolisi teaduslikke artikleid iga nädal igasse ajalehte!!! See on praegu ainus võimalus rumalusele vastu seista!

 

Päev, mil CO2-hüsteeriast kirjutatakse Guinessi rekordite raamatus kui inimkonna kalleimast ja mõttetuimast hullusest, saabub loodetavasti võimalikult peagi.

 

Jah, olen veendunud, et inimtegevus (ja inimtekkeline 1..2% CO2-e) ei muuda planeet Maa kliimat.

 

Varem siin lehel:

Kasvuhoonegaasidest ehk kärast CO2 ümber

300 aasta pärast tagasivaade meie CO2 hüsteeriale

Veider olemisest

Manhattani deklaratsioon

Al Gore Ebamugava tõe 35 ebamugavat tõde

 

Veel 1 temaatiline leht: http://algorelied.com/

 

Autode CO2 emissioonist

Euroliit kavandavat määrust, mis kohustaks automüüjatel igale autole CO2 emissiooni juurde märkima. No nagu suitsupakkidel on kirjas, et tapab.

Tahaks jälle iriseda. :-) Väga heade hinnetega lõpetanud õpilane, kes kõik eksamipunktid on pähe tuupinud, ei pruugi ümbritsevast tegelikust maailmast suurt midagi teada. Karates ainuüksi vöösid tagaajaja võib vööeksamiks vajalikud harjutused ära õppida, kuid tegelikku taset see adekvaatselt ei näita. Väga täpselt määratletud auto turvatestil maksimumpunkte tagaajav auto ei pruugi reaalses elus maksimaalselt turvaline olla, ühes konkreetses sõidurežiimis väga ökonoomne auto ei pruugi reaalses liikluses teistest ökonoomsem olla.

Õppekavadesse mitte nii hästi sobinu võib hoopis avarama silmaringiga olla ja valgevööline nt rohelisest osavamaks osutuda. Avariitestil mitte kõige parem auto võib keerulisemates oludes reisijaid palju paremini kaitsta ja reaalsetel, st muutuvatel töörežiimidel töötav mootori ja käigukasti kooslus vähem kütust põletada kui see 90-ga ühtlaselt kulgev ja testi tarbeks häälestatud käigukastiga auto. Sest maksimumkoormustel töötav sõiduauto mootor ei juhindu nt lambda väärtusest (O2 sisaldus vingugaasis), õhu kiirused kollektorites ei ole enam optimaalsed, klappide tööst põhjustatud õhuvoogude katkendlikud liikumised ei satu enam resonantsidele, võimsuse puudjäägi tõttu üles vahetatud käik põhjustab suurte pöörete tõttu suuremaid kadusid jne, st vabrikus ökorežiimile tuunitud pisi(*)mootor ei pruugi tegelikkuses nii öko olla. Samuti on vastupidavusega. Varuosi tuleb ju toota + laiali vedada ja külge kruvida, ressursi ammendanud sõiduk ümber töödelda ja uus toota. Lisaks kõigele tuleb diislitel peale CO2 ka ühtteist muud sealt summutist välja (mille vahekord CO2ga sõltub põlemisprotsessi iseloomust), miks seda ei fikseerita?

CO2 g/km emissiooni asemel võiks ära märkida CO2 tonnid nt 10 miljoni km kohta. Et ka tootmine, hooldamine, utiliseerimine ja 10 miljoni km läbimiseks vajaliku arvu autode arvuga läbi korrutatud saaks, see juba näitaks midagi. :-) Et kui on vaja 10 milj km autoga läbida, siis mida see keskkonnale kaasa toob.

Strandbergi kahe raamatupidamise süsteemi idee on hea idee, üks oleks siis see tavaline ja teine keskkonnaressursse arvestav.

 

(*) Suuremal mootoril on see ökonoomne režiim lihtsalt laiem. Foori alt minema saamiseks või mnt möödasõiduks ei pea mootorit „peenestama“.

Pikem jutt samal teemal. Oi, kõige olulisem on siiani ütlemata jäänud - sõidustiil.

 

Elektri hind aastal 2013? Ja CO2-he hüsteeriast, taas

Seoses EL-i absurdse energeetikapoliitikaga (CO2-e hüsteeria; totrused, mille me kõik kinni maksame) olen mitu aega mõelnud, et kui ma tegeleks mingi tootva ettevõtlusega, toodaksin midagi, milles üheks arvestatavaks hinnakomponendiks oleks elektri hind, siis oleks mul täna väga keeruline tulevikuplaane teha. Mis saab aastal 2013, mil Eesti elektriturg avaneb ja Narva elektrijaamad peavad CO2 kvoote ostma hakkama? Milliseks kujuneb siis elektri hind? Kas 1.1.2013 tõuseb elektri hind 2 korda? 3 korda?

 

Olgu siin taas korratud, et ma ei vastanda siin majandust ja keskkonda. Juhul kui inimtekkelise CO2 piiramine natukenegigigi midagigigi siin planeedil muudaks, siis muidugi, hakkame CO2-te veeldama ja selleks energiat/ressursse kulutama, biokütuseid tootma (millede tootmiseks sama palju naftadiislit kulub) jne jne, aga… oh jah.

 

Usutavasti saame peagi Guinessi rekordite raamatust Euroliidu energeetikapoliitikast lugeda, kui inimajaloo kalleimast ja mõttetuimast projektist.

 

Mätaskatusest

Täna raadios räägiti, et mätaskatus (joonis, pdf) olevat popp ja loodussõbralik ja roheline jne. Tulevat ka liigirikkusele kasuks, et katusel rohu sees saavad igasugused putukad elada. Loodussõbralik? Kivi, plekk vms katusematerjal ja osa soojustusmaterjalist jääb tootmata, seda jah, vaja vaid mulla alla jäävaid kilesid ja sõrestikke ja tavakatusest tugevamaid kontruktsioone, et vettinud rakse mätaskatus kaela ei vajuks. Aga kas seda niitma ei pea? Sel juhul tuleks Toril katuslammas aretada, selline kellel esijalad palju lühemad on, et ka viilkatusel hea muru näsida oleks. Ja karugeen tuleks sellisele lambale lisada, et sügisel talveunne jääks. Vaata kui hea peale esimest öökülma allasadanud katuslammas maja taha lehehunniku alla veeretada, et kevadel jälle katusele saata. :-) Räägiti veel CO2-st. See ju popp teema meil. Kasvades jah, see hein seal seob näpuotsaga CO2-te, kuid kõdunedes laseb selle sama CO2 taas atmorfääri. Juhul kui lammas selle rohu ära sööks, ega siis CO2-te siit maamunalt ära ei viida, lambal on puhutised, lammas teeb musta ja lammas ise süüakse ju ka varsti ära. Liigirikkus. Toome sipelgad ja sitikad linna katustele virelema? Miks? Et luua inimesele kujututelm, et ta viibib looduses? Ja sügisel võib satikatel tulla idee tuppa tulla. Kas järgmisena toome metssead linna parkidesse elama, st vaevlema?

Et siis, minu arvates on jutt erakordsest keskkonnasõbralikkusest kohatu. Katus nagu iga teinegi, omad plussid ja miinused nagu teistelgi.

300 aasta pärast tagasivaade meie CO2 hüsteeriale

Kujutan ette tulevaste põlvede imestust, et miks küll 2000 aastate paiku see CO2 hullus alguse sai? Samal ajal oli nende vastava ala teadlastel ju teadmine olemas, et inimtekkeline CO2 kliimat ei mõjuta (*), kuid mõistuse hääl sumbus hüsteerikute ja mingite huvigruppide-lobistide kisasse. Selle asemel, et edasi, tulevikku vaadata, uusi tehnoloogiaid välja töötada (tuuma- ja termotuumatehnoloogiaga edasi minna), raisati meeletult ressurss mõttetustesse, a'la CO2 veeldamine jne rumalused. Peale selle on pool ilma gaasitorusid täis veetud, põhjusel, et maagaas olla loodussäästlik. Et siis mõnekümne aasta pärast kõik gaasivarud ära põletada ja peale selle taas vana hea kivisöe põletamisega jätkata. Oh jah.

Puder ja kapsad tehnilist infot sisaldavates reklaamides

Ajalehe esikaanel ilutseb elektriauto reklaam (lõunat süües jäi silma, jah, häbenen):


1) Väidavad et CO2 emissioon on 0. Kus seda autot laadima peaks, et see (ülearu palju tähelepanu pälvinud) CO2-e emissioon 0 oleks? Kui auto summuti asub Narvas, siis CO2-e pole?
2) Keskmine kütusekulu: 17,3 Kw/100 km. Mis asi on Kw? Ilmselt mõeldakse kW-i (vabandagem härra Watti ees). Lapsed, jätame meelde, kellegi nimest tulenevad ühikud on alati suure tähega. 
3) Huvitav, km on väikese "k"-ga, aga Kw on suure "k"-ga. Lapsed, jätame ka selle meelde, kilo on alati väikese "k"-ga. 
4) Mis asi on kW? Võimsus. Kuidas saada aru, et 100 km läbimiseks kulub 17,3 kW võimsust? Täpselt samaväärne ja mõttetu on väide, et 100 km läbimiseks kulub 23,5 hobujõudu. Ilmselt on kW asemel mõeldud kWh-i, energiat. Need on sama erinevad asjad kui km ja km/h. Näide: 100 km/h sõitmiseks kulub 6 liitrit bensiini. 


Ehk siis, kas reklaamitegijatel ei tulnud hetkeksi pähe paluda mõnel vähemalt põhiharidusega inimesel lasta see asi üle vaadata?

Veider olemisest

Targemad inimesed on öelnud, et kõik tunnevad end aegajalt veidrikena. (*) Ehk siis, ju see on normaalne. Aga, kas see isekäivituv tung ruttu veiderolemise tundest vabaneda, normaalseks saada, normaalselt mõelda ja normaalseid asju tahta, nui-neljaks hubane sotsiaalne sidusus normaalsetega taastada - kas see hirm on sama normaalne?

 

Eelmine mõte läks liikvele EL-i CO2 poliitikast mõeldes. Inimtekkelise globaalse soojenemise teooria valguses saavad kõik inimesed olla justkui vaid kahes positsioonis – ühed on CO2-e emissioone kokkuliitvas asendis ja teised on tõpraasendis, kes tuimas ükskõiksuses 100-ga kuristikule lähenevad. Kolmandad, kes millegipärast mingil imelikul vahepealsel seisukohal on, vot nemad oleks justnagu superveidrikud. Ehk siis, energeetikast ja kliimamuutustest kõneldes on veider rääkida arvutustest, faktidest, kliimateadlaste seisukohtadest, teadusajakirjades kirjutatust, Teaduste Akadeemiast, SPPI-st jne jne allikatest… ole nagu mingi vandenõuteoreetik. Ja eks suur hulk teadlasi pomisebki habemesse, et „mis kuradi CO2-jama siin käib?"

 

Ju veiderolemise tunde ebamugavus, soovimatus ja julguse puudus ise mõelda ja öelda olegi pinnaseks „üldteada tõdede" levikuks …mugavalt teiste vahel olles näib ju eksiminegi mõnusam. (tõdedest ja teaduslikust skeptitsismist mõtisklen ehk kunagi teine kord)

 

Selle hüpleva jutu mõte oli julgustada ja lohutada - ei ole vähimatki põhjust end väga pahasti tunda, kui keegi meid veidrikuks peab, kui me end erinevana tunneme, kui me mingil ajahetkel mingisugustesse raamidesse ei sobitu.

 

 

(*) veel enam, see oli vist Kaplinski, kes ühes raamatus asendas sõna „veider" sõnaga „alaväärsus", ja seostas siis seda sententsit venelasega, Vene kultuuriga.

Prioriteedid, süsteemsus energeetikas

Volli Kalm räägib Sirbis mh kliimast.

Ma olen oma arusaamisi energeetikast siia ka varem kirja pannud. Meil ei ole erilist mõtet minna valimisi võitma, panustada, pingutada, täiustada vaid alternatiivseid energiaallikaid. St, lokaalselt on mõtet, väikelinna küttes oleks arukas seal kohapeal ka tibakene elektrit hõõruda, kusagil saarekesel sooja vett ja hooneid kütta tuulikukesega ja võimalusel elektrit ja sooja kokku hoida. Miks mitte rohkemat? Sest et nt Hiinas avatakse iga nädal uus kivisöe-elektrijaam, et inimkonna poolt õhku paisatav CO2 on %-i murdosa loodusest õhkupaiskuvast CO2-st, kõik maailma korstnad ja summutid on võrreldes ühe vulkaanipurskega pisike köömes, et CO2 kõrval on palju olulisemaid kasvuhoonegaase. Kas on mõtet selle kõige kõrval meil siin mõne protsendi elektri toodangust tuulikute arvele kirjutada, marginaalsetele asjadele kogu tähelepanu pöörata ja trumme põristada? Me punnitame väga väga vales kohas. Lükkame ühte lõppu lihtsalt hästi naatukene edasi, tegeleme tühiste asjadega.

Mida teha? Me kõik, kogu inimkond peab oma jõud termotuumarektsiooni kontrolli alla saamisele pühendama. Me teadlased PEAVAD sellega hakkama saama. Nafta saab otsa ja süsi saab otsa. Üsna varsti. Tuule, bioenergiaga ja veega ei ole võimalik neid asendada. Nüüd tahaks veel öelda sõna PUNKT (punktipanija on TTÜ-s natukene energeetikat õppinud). Nii et, riikide valitused, loogem ülemaailmsed , riikideülesed tuumaenergeetika väljatöötamise programmid, nt „termotuumamaksud“, ükskõik, see asi tuleb meil ära teha, Prantsusmaal alustatu lõpule viia. Ja tühjale-tähjale kuluvad ressursid õigemasse kohta suunata.

Ikka CO2-st ja hüsteeriast Kopenhaagenis

http://vabameedia.wordpress.com kirjutab inimkonna kalleimast pettus-massipsühoos-arulagedus - CO2 hüsteeriast. Uskumatu lugu ikka küll, maailma vaatab hinge kinni pidades Kopenhaageni poole, kartes et seal rumalustes kokku lepitakse, Sinu ja minu raha eest arulagedusi tegema hakatakse. (suurim oleks CO2-e veeldamine)

 

Ja seda 2009. aastal, ja Euroopas! Kuhu me niimoodi jõuame? Kuhu jääb teadus, teaduslik meetod? (inimtekkelise kliimasoojenemisega seonduvad teadustööd millegipärast salastatud, mis on täiesti absurdne!)

 

Raukas räägib tuumajaamast. Mis saab aga siis, kui riigi koormus alla tuumajaama võimsuse on?

Raukas räägib tuumaenergeetikast. Jah, ega meil pikemas perspektiivis vist tuumajaamast pääsu pole, aga… millega tuumajaama baaskoormuse kõrval tipukoormusi katta? Põlevkivijaamade jaoks on võimsuse reguleerimine niigi juba praegu ebamugav, st ebaökonoomne. Pannes Eestis nt 1000 MW-ne tuumajaam püsti, siis mis saab suvisel ööl, kui Eesti koormus 700 MW on? Sel juhul tuleks tuumajaama reguleerima hakata (väga paha ja elektrijaama hinda arvestades tõstab oluliselt kWh hinda)? Lisaks tuleks põlevkivijaamad igal suveõhtul seisma panna ja ikkagi osa tuumavõimsusest üritada välja müüa? Öösel on niigi kõik elektrijaamad (va veehoidlaga hüdro) ülejäävate võimsustega hädas – sellest ka odav öine energia hind. Ning põlevkivikatla igaõhtune väljalülitamine ei olegi tehniliselt võimalik, st tuld ja auru rõhku tuleks öö läbi katlas hoida = kütusekulu ilma toodanguta.

 

Ehk siis, minu arvates võiks Eestis olla maksimaalselt nt 400 MW tuumavõimsust, 200 MW tuule- ja ülejäänud 1000…1200 MW põlevkivijaamasid. (Eesti elektrimajanduse arengukava 2008 – 2018 lk 21) CO2 maksud? Mnjah, olen jätkuvalt veendunud, et CO2-hullusel ei ole teaduslikku põhjendust ja tegemist on EL-i tupikusse viiva projektiga. Teisalt, CO2-maks jääks kõik Eestisse, st tõstame siis vastavalt elektri hinda ja toetagem halvemasse konkurentsi positsiooni sattunud tööstust ümber klaasseina nurga.

 

(olgu lisatud, et tuulikute kõrval on sama võimsuse jagu kiireltkäivitatavaid „odav ehitada – kallis toota" gaasiturbiine. Kuid ei ole mõeldav, et maagaasiga olulise osa riigi elektritoodangust toodetaks, need kõlbavad ikka vaid hädajuhtudeks, kas kaob ootamatult tuul või langeb rivist välja mõni suur üksus (nt 1 plokk Narvas või oluline 330 kV liin))

 

CO2 tonnide ja moolide vahekord

Teaduslikes artiklites räägitakse CO2 emissioonide puhul moolidest. Olgu siin viidatud spikrile, CO2 tonnide ja moolide vahekorrale.

Härjafekaalsest Al Gore filmist

Olen heas mõttes hämmeldunud! Õua-õua-umbluu Peeter Liivi tänases Rohelises saates (otselink saatele) oli külaliseks Allan Kiik. Hämmeldunud selles mõttes, et tema teistes saadetes ei kohta väga tihti tõsiseltvõetavaid arutelusid, kuid seda kainem ja asjalikum oli tänane saade. Ehk siis, loodetavasti jõuab see päev võimalikult kiiresti kätte, mil Guinessi rekordite raamatusse kirjutatakse maailma kalleima ja suurima müüdi kategooriasse kisa-kära-tramburai inimtekkelise CO2 ümber. Ja loodetavasti järgivad võimalikult paljud riigid inglaste eeskuju ning keelavad Al Gore filmi näitamise ilma eelneva hoiatuseta, et tegemist on propagandaga. Kes saatele peale ei sattunud, soovitan kindlasti kuulata!

Samal teemal siin aasta tagasi ja nädal tagasi.

 

(ja ikkagi, kellele need CO2 kvoodid kasulikud on? Teisalt, tore et nad olemas on – aitavad lõppevate kütuste lõppu naaatukenegi edasi lükata, seni kuni termotuumareaktor positiivse kasuteguriga tööle saadakse)

Maagaasist ja rutakatest investeeringutest

Maagaasi hinnatõus euroopa riikidele müüdava hinnatasemeni oli ju ilmne juba aastaid tagasi. Kuid ometigi on väikestesse gaasikatlamajadesse hulka raha investeeritud, selle asemel et õliküttel olnud katlaid puiduhakkele üle viia. Nagu nt Viljandis. Njah, siis oli gaas odav.

 

Veel. Eelmise talve pakase ajal ei suutnud Venemaa meid piisavalt gaasiga varustada. Jah, gaas põleb puhtalt, korstnast tuleb vaid veeaur ja CO2, kuid Kremli käitumine ei ole etteaimatav, kroon läheb riigist välja. Puiduhakke puhul jääb Eestisse, ja CO2 kasvab sama kännu kõrvale metsa tagasi. (puidu taastuvus kompenseerib kindlasti puidu ülestöötamisel kulutatud taastumatute kütuste kulutamise)

 

Inglismaal kompenseerib riik kuni 70% autodele paigaldatava gaasiseadme maksumusest. Väga arukas, (linna) õhk saab puhtamaks. Ja kui gaasi tarnimisega jamasid esineb, ei järgne katastroofi, autod lähevad bensiinile/diislile tagasi.

"Teaduslikud tööd". Tuumatalv

Väike nägemus, kuidas tänapäeval kedagi (poliitikuid, rahvamasse) võlusõna „teadus" abil suunata.

 

1979. aastal otsustas NATO Lääne-Euroopasse 572 Pershing II raketti paigutada. Mille peale sündis KGB poolt tellitud „uudis" sellest, kuidas Vene uurimuste kohaselt vallandub peale tuumaplahvatusi kliima jahenemine. Idee oli siis selles, et keskkonnaaktiviste ja muid gruppe veelgi rohkem tuumarelvastuse vastasuses ässitada, et NATO otsus võimalikult suurt vastasseisu tekitaks. Tüüpiline (meediaga) manipuleeriv trikk. KGB käigu nõrgim lüli oli see „teaduslik uuring", nimelt, igasuguse teadusliku töö tulemused peavad olema teadlaskonnale avalikud, et teadlaskond seda kritiseerida saaks, et teadustöö seejärel teadusliku artiklina avaldatud saaks jne. Kuid antud „teadustöö" sisuline sisu jäi salastatuks (nagu praegused kliimasoojenemist puudutavad teadustööd). Mis aga ei seganud hästikõlava mõiste „tuumatalv" levikut, pealegi, on ju loogiline, et tolm varjutab päikese jne. Mõni aeg hiljem fabritseeriti KGB juhtimisel järgmine „uuring" sellest, kui palju tolmu kerkib atmosfääri nende 572 tuumalõhkepea plahvatustes, uus kuid samuti teadusliku aluseta „uudis" haakus kenasti eelmise „uuringuga". Teiste teadlaste skeptilisus, mis tulenes sellest, et tööd ei avaldatud teadusajakirjades, uppus fantaasiaküllastesse ettekujutustesse saabuvast võimalikust tuumatalvest. Ideed külvati rahupooldajate, keskkonnaaktivistide, tuumavastaste jne sobivatesse seltskondadesse. Kuni sellest haaras kinni nimekas tuumarelvastuse ja nimetatud NATO plaani vastane teadlane Carl Sagan, kes tuumatalve-trummi aastaid tagus, ja ka ise, analoogse „uuringu" tegi. Vaatamata sellele, et teadlaskond, nimekad ajalehed ja ajakirjad Sagani enda „tuumatalve"-teooriat, kui eksperthinnanguta ja teadustöö nõuetele mittevastavust (ajakirjas Science jäidki Sagani lubatud 136 lk teadustööd kinnitavad andmed ilmumata) kritiseerisid, levis ja levib see selle raamatu andmetel alusetu müüt siiani.

 

Ehk siis, „koosta teaduslik" uuring, mis vastab suures ulatuses tõele, (tuumaplahvatustes kerkib atmosfääri palju tolmu – päike saab varjatud/ kliima muutudes muutub maailmamere veetase) eksi vaid soovitud/vajalikus/kasulikus suunas, aja põhjus-tagajärg segi (CO2 vs temperatuuri tõus) , vajadusel eksi suurusjärkudes (veeauru kasvuhooneefekt ja sisaldus atmosfääris), mine mööda teadusartiklitele seatud nõuetest, talu teadlaskonna kriitikat (sobiva teema korral ei söandata väga kõvasti vastu vaielda, kartes saada sõjapooldaja või keskkonna suhtes hoolimatuükskõikse tuntuse) ja oledki edukalt oma „teadusliku uurimuse" meedia- ja üldsusemulda istutanud.

 

Miks mulle näib, et praegusel inimtekkelise kliimamuutuse ja CO2-hüsteerial on nii mõnigi paralleel alusetu tuumatalve teooriaga?

 

http://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_winter (lõpus mainitakse mh seda, et Sagan ennustas Kuveidi sõja ajal naftapuurtornide põlengust tõusnud suitsu tõttu suuri ilmamuutusi, tegelikult sadas suits vihmaga mõne päeva jooksul maha ja temperatuuride muutusi ei esinenud)

 

 

Dok Katastroofi retseptid

Ma ei saa viimasel ajal ETV-st kuidagi mööda. Aga, rääkides lustakas-nukker (vaene Anu ja lapsed!) Soome dokfilmist „Recipes for Disaster" (Katastroofi retseptid) – CO2 EI OLE SAASTE!!! Kõik see CO2-e g-de ja kg-de ja t-de rehkendamine on minu veendumuste kohaselt täiesti arulage! Väga terav probleem on aga nafta kui majanduste alustoe lõppemine. Ehk siis, väga tore, et noil teemadel filme tehakse. Lennuki kütusekulule ja olme pudipadi mõttetusele tähelepanu pööratakse.

 

(biodiisel meie laiuskraadil, kile vs paber, plast vs puit, plast vs metall vääriks omaette jutte)

 

 

CO2 meretranspordist

Epu tänase jutuga haakuv teema: CO2 emissioon laevadelt.

 

Islandi pisikene vulkaaniline tegevus on Euroopa taeva lennukõlbmatuks muutnud

Islandi pisikene vulkaaniline tegevus on oma tuhanatukesega Euroopa taeva lennukõlbmatuks muutnud. See on nüüd suurepärane näide mastaapidest, suurusjärkudest, võrreldes inimese tegevusega, võrreldes nt elektrijaamadega ja autode summutitega, võrreldes meie igapäevaga ja muredega.

Ühtedel andmetel, mida ma kahjuks üles ei leia (mis võib viidata ka ebausaldusväärsusele), vabanes Krakatau vulkaanipurskes 1883. aastal rohkem CO2-e ja väävliühendeid, kui inimkond seda seni suutnud on.

Eks saab näha, kas järgnevad aastad on jahedamad või mitte.

Erik Puura EPL-s samal teemal.

Islandi vulkaanilisest ajaloost: http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/magazine/8624791.stm