Viimasel ajal on igas lehes ja raadio-telesaates juttu majanduslangusest, sellest kuidas ahnus ja tormakus meid upakile ajas. Tahtmata väiklaselt tagantjärele targutada, püha taevas! see et me saamahimust 100-ga sohu kihutame, kriiskas ju aastaid meile kõigile silma! Eesti väliskaubanduse bilanss pole alates taasiseseisvumisest saadik kordagi positiivne olnud, lisaks, viimastel aastatel sisselaenatud raha paigutati suures osas mittetootvasse valdkonda, st valati betoonina kinnisvarasse, mis tõi kaasa raha ühest taskust teise tõstmise, ja veelkord - me ei tooda ju! Ei loo, ei sulata malmi, ei vääna bitte/baite, ei lõbusta väljamaalasi, isegi oma rahvast ei saa ise toidetud! Rääkimata ekspordist!
Ma olen üsna kindel, et me kõik oleme endilt linnapeal ringi käies uusi autosid ja maju nähes aegajalt küsinud, et kust see raha kõik tuleb? Ja vastanud, et külas, kus 1 mees laob kartulite eest naabrile müüri ja teine kaevab palkide eest kraavi, et kui seal pidevalt ja kiirenevalt naaberkülast rohkem laenatakse kui ise võlgu antakse, siis see esimene küla läheb pankrotti. Jah, tänapäeval on majandusmudelid keerulisemad, on üleilmastumine ja mis kõik veel, aga selle kõige taga on ju riik ikkagi kui aegruumis toimiv anum. Ja see ülemaailmaline majanduskriis on täpselt sama asi - arulage soov kulutada rohkem kui luua viitsitakse. Oh jah.
Varem siin lehel:
http://urmase.blogspot.com/2006/10/eh-eesti-hda-ei-raatsi.html
http://urmase.blogspot.com/2008/06/majandusvhik-lhema-10-aastaga-eesti.html
http://urmase.blogspot.com/2006/09/tegelikult-oleme-ju-vga-vaesed.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar