Demokraatia mõistest

Demokraatia on üks väga sügav mõiste. Demokraatia on:
mõtteviis,
elamisviis,
oskus kuulata,
oskus näha,
tolerantsus, sallivus,
suhete kvaliteet,
mõtestatud heatahtlikkus.

Demokraatia tähendab eriarvamusi. Kui eriarvamusi ei ole, on midagi väga viltu. Demokraatia algab kodust, see peaks olema osa peremudelist, selles peavad osalema ka lapsed, ja täie tõsidusega. Kes otsustab, see vastutab.

See ei ole terve suhe, ei kodaniku – riigi ega inimese – inimese vahel kui otsused sünnivad ühes peas, kus boss/kuningas/tuus kes esindab tõemonopoli ja subjektsust välistavalt ütleb, et nii, nüüd teeme seda, siis teist, sina oled vait, sinu asi pole mõelda, asi on juba otsustatud ja nüüd tuleb korraldused täita.

Demokraatia

Kas Sina pead iga natukese aja tagant aru, millist erakonda Sa järgmistel valmistel valid? Ei pea? See ei ole Sinu ja minu õigus, vaid kohustus! See on demokraatia koorem. Meil tuleb seda õppida, osata tunnetada valimistel tehtud valikute ees vastutust. Veel peame õppima, et demokraatia tähendab arvamuste paljusust, oskust aktsepteerida eriarvamusele jääjaid, peame õppima olema tolerantsed. Peame õppima arutlema, diskuteerima teisel arvamusel olijaga. Peame õppima ise arvama. Tulnuna diktatuurist mitte minema teise äärmusesse ja kõikelubatavust ihaleda - meid, inimesi, on liiga palju, et sel pisikesel maalapikesel ilma reegliteta ja normideta kõik ära mahuksime.

Kui me kõik valimistel arukad oleme, kogu aeg poliitikal silma peal hoiame (seda PEAB tegema!), teadlikena valimistel valime, kasvatame me poliitikuid tasapisi ümber. Soodustame aadetega ja ajudega inimeste poliitikasse tulekut, sellevõrra jääb pättidel ruumi vähemaks, sellevõrra jääb selle osa rahva hääl nõrgemaks, kes huupi, ilusaid lokke ja sõnu valib. Tõestagem, et meie ühiskond on siiski demokraatiaks valmis.

Vot sellised mõtted täna öösel.

... demokraatia tingimustes on kõigil pead laiali otsas...

Laupäevase Ajaloomuuseumi loengu lõpus hämmastas mind mõnede vanahärrade seisukoht, et ei olnud neil Pätsu, 1934 – 1940 (nimevahetuse, kodukauniks, igasse kodusse lipp jne)  sundkampaaniatel häda midagi, taheti ju head, ja demokraatia tingimustes on kõigil pead laiali otsas, inimesi tulebki õigete asjade tegemiseks sundida, nii rakenduvad õiged asjad kiiremini… üsna õudne hakkas.

Ehk siis, me ei saa ega tohi mitte mingil juhul, mitte ühestki asendist Pätsu '34-l valitud diktaatorlikku-autokraatlikku-isikukultuslikku tupikteed õigustada. Millega see, lubagem veendunult väita, tupiktee lõppenud oleks, kui poleks 2. maailmasõda olnud?

Vanu ajalehti.

 

Enamus ja vähemused

Ühte keskkonda kirjutatud jutuke:

Ma ei soovi sellist demokraatiat, kus enamus otsustab, kes tohib mida arvata ja kes tohib end väljendada. Ilmselt on ühiskondi, kus demokraatlikult võidakse otsustada, et mõne vähemusgrupi võiks igaks juhuks ära tappa, saaks rohkem ruumi ja nad on ju erinevad, st imelikud. Ja viin võiks tasuta olla, ning kõrgkultuuri ei tohiks riiklikult rahastada jne. Muide, demokraatias tekib ikka ja jälle jõude, mis sedasama demokraatiat hävitada tahavad. Eredaim näide on ilmselt Hitler ja Saksamaa. 

Ehk siis, tahan öelda, et demokraatia, see on mõtteviis, eluviis, oskus kuulata, oskus tolereerida, mõtestatud heatahtlikkus. Kui enamus otsustab ära, et samasooiharaid ei tohi olemas olla, siis see pole demokraatia. Nagu ka see, kui enamus otustab, et vähemus hoidku suu kinni. Siinkirjutajat ei häiri need paraadid, pealegi, ilmselt on enamus omasooiharaid nukrad, et taoliselt ja ektravagantselt too vähemusgrupp ühiskonnale sõnumit soovib edastada, et nende õigusi riivatakse, kasvõi nt abielu mõistega. Jah, mulle tundub, et eestlane on aegajalt üpris sallimatu, kahjuks.

Vanadaam: tsaariaeg oli Eestis kõige parem aeg

Täna helistas Vikerraadiosse keegi vanadaam, kes avaldas arvamust, et tsaariaeg oli Eestis kõige parem aeg. Kellegi arvamust ei ole küll viisakas hullumeelsuseks nimetada, kuid…

Kortermaja. Elukorralduse korraldamiseks toon 3 näidet:

1) pärisorjus. Nn ühistu esimees on tsaar, kes otsustab, millises korteris ja kellega koos keegi elab, millist tööd teeb, vajadusel annab vitsa või hukkab ebameeldivad elanikud. Soovi korral võtab kõik korterid omale ja paneb ülejäänud elanikud keldrisse elama. Mõned valib omale teenijateks.

2) Diktatuur. Nn ühistu esimees valetab ja varjab majas toimuva kohta. Otsustab ainuisikuliselt, kas ja mida majas tehakse, kui palju elanikud maksma peavad, millest majaelanikud rääkida tohivad, mida küsida tohivad, ebameeldivad elanikud viskab majast välja.

3) Demokraatia. Korteriühistu asjaajamine on kõigile elanikele avalik, ühistu esimees on kohustatud kõigile arupärimistele vastama, otsused võetakse vastu hääletades. Ühistu esimees ei saa elanikke oma suva järgi korteritesse elama panna, ta ei saa peresid lahutada, ta ei saa elanike kortereid endale võtta ja elanikke majast välja visata ega hukata.

Jah, demokraatia osaks on ka diktatuuri ja pärisorjust ülistavate arvamuste tolereerimine. On ju öeldud, et demokraatias tekib ikka ja jälle jõud, mis sedasama demokraatiat hävitada üritab. Selliste jõudude tekkimise vastu on 2 lahendust: seadused (põhiseaduse kaitse) ja haridus (inimõiguste mõiste teadvustamine).

Eneseväärikuseta pole demokraatia ega kultuur mõeldav

Eile Pariisi lennujaamas järjekordades vaikselt ja poolmärkamatult vaheletrügivaid inimesi nähes meenusid üleeelmisest Sirbist read:

Geniaalne Lotman ei jäänud kuivaks teadlaseks. Inimese moraalsed omadused nagu taluvus, viisakus, ausus, intelligentsus, olid tema jaoks pidevalt kõige tähtsamad elulised küsimused. Lotmanit häiris eneseväärikuse puudumine, mis oli tema jaoks talumatu juba 1980. aastatel. Kuidas ta veel nüüd, tänases Eestis või mujal ahastanuks?! Lotman rõhutas, et ilma eneseväärikuseta pole demokraatia ega kultuur mõeldav ning matslus on sotsiaal-psühholoogiline haigus, mida peab ravima intelligentsusega.

Ajaloolaupäevakud Ajaloomuuseumis

Ajaloomuuseumis toimuvad kuni aprillini ajaloolaupäevakud. Täna rääkis Jaak Valge demokraatia kadumisest 34-l aastal. Tasub kuulamas käia.

(Väike tagasihoidlik ääremärkus: lugupeetavad vanaprouad ja vanahärrad – kui ikka uni peale tuleb, ole üllas ja astu julgesti saalist välja. Kui ei jaksa pussu kinni hoida, ole üllas ja astu julgesti saalist välja. Ja veel, seep ei maksa kuigi palju. Kui seep aroomide vastu ei aita, ole üllas ja hangi
apteegist mähkmed vms abivahendid.)

Millist hinda on võimalik aktsepteerida diktaatori kukutamisel?

Millist hinda, mõõdetuna inimeludes ja -õigustes, on võimalik aktsepteerida diktaatori kukutamisel ja demokraatia jaluleaitamisel?

Mõistlik ja endast ja oma riigist hooliv kodanik osaleb valimistel

Mõistlik ja endast ja oma riigist hooliv kodanik osaleb alati valimistel. Ainult sellel demokraatia ju püsibki.

 

Paar vastust küsimustele, mida olen kuulnud esitatavat:

a)     Ei, E-hääletamiseks ei ole vaja elektroonilist valijakaarti. E-hääletada saavad kõik ID-kaardi omanikud. M-ID-ga hääletada veel ei saa.

b)     E-hääl tühistub, kui valida ka valimisjaoskonnas (st ei ole mõtet kedagi nuga kõril kellegi poolt valima sundida)

c)     Kelle poolt valida? Mis küsimus see on? Meil peaks iga päev sellele küsimusele vastus olemas olema. Kui muu ei aita, lähenegem välistamise meetodil, tõmmakem erakondi vastuvõetamatuse järjekorras maha.

 

Igatahes, põnev on.

 

Ostsin minagi pileti Ühtse Eesti etendusele, pika hambaga

Soovist näha, mis seal Saku Suurhallis 7. mail ikkagi toimuma hakkab, ostsin minagi pileti Ühtse Eesti etendusele, või siis „etendusele". Eks näis, mis saama hakkab. Alati saab ju poole pealt ära kõndida.

 

See ettevõtmine võiks võtta ükskõiksuses roidunud valijalt rinnust kinni ja raputada, edastada sõnumi „vaata ka, keda sa valid!". Mitte mingil juhul aga kõike olemasolevat maha teha ega lammutada. Vindi ülekeeramisega (nt rahva valgustamisel lavastajate tõega) saaks üritus rikutud, nagu nad mõnel Nafta etendusel vandenõuteooriatega väga liiale läksid.

 

Kisa-kära on igatahes juba liigagi palju olnud, eks saab näha, on's see ka seda väärt. Peaasi et demokraatia kallale ei mindaks.

Laine, Die Welle

Jah muidugi käin ma PÖFFil. 6-st äravaadatud filmist soovitan väga tänanähtud Lainet, jookseb veel kolmapäeval Kosmoses ja laupäeval vist Narvas. Suurepärane film! Demokraatia õrnusest, inimeste nõrkusest, meid kõiki varitsevast ohust. (mh Kärbeste jumal tuli kinosaalis meelde)

 

Arvatavasti oleks see Goebbelsi lemmikfilm olnud.

 

Nõiajaht

Täna tekkis Rahvateenrites Mart Ummelase, prof Rein Veidemanni ja Külli-Riin Tigassoni vahel väikene vastasseis. Teemaks: endised punased.

Ummelas ütleb, et mis olnud, see olnud, kõik elasid, nagu oskasid, tuleks lõpetada minevikus urgitsemine. Kõik õige. Eks meie rahvas olegi ju andestanud, ka neile, kes näpuga näitasid, keda Siberisse saata, kes koeri Nõukogude võimu vastu protestivate üliõpilaste kallale saatis, kes kõrgete kohtuametnikena eestlasi poliitvangidena vanglatesse saatis, kes erakordset usinust ja parteile ustavust üles näitasid. See on möödanik, kõik elasid nagu oskasid. Kel eneseväärikus lubas, kel materiaalsed väärtused eriti olulised olid, ütlesid lahti tervest mõistusest ja osalesid meie rahva hävitamisel, saades vastu priviligeeritust. Võib-olla tegid nad seda nii vähe kui võimalik, üritasid päästa nii palju kui see siis võimalik oli. Sel juhul aitähh neile. Ma räägin siin tippkommunistidest.

Miks ma seda räägin, miks ma Tigassoniga nõus olen? Demokraatia on oma valikutelt negatiivne, st me ei saa valida, keda me tahame valitsuses näha, me saame valida, keda me enam ei taha näha – kes osutub saamatuks, teda me tagasi ei vali. Meie soovunelm on, et meie riiki juhiksid kõige kõige võimekamad, targemad, aatelisemad, ausamad jne inimesed. Mulle tundub, et viimased 15 aastat on tõestanud, et Kommunistliku Partei ladvikusse kuulunutest ON meie riigis praegustes oludes võimekamaid inimesi. Aeg on näidanud, et inimene on nõrk, oma harjumuste ori, aastakümnete jooksul omandatud mentaliteet (salatsemine, valetamine, privileegide ihalemine, soov kritiseerijaid likvideerida) ei ole kadunud. Mõne päeva eest oli Terevisioonis Villu Reiljan, huvitav, millise aastaarvuga kalender tal küll seinal on?

Selle nn nõiajahi eesmärk on õppida minevikust, et need (ja ka teised) inimesed ei saaks enam käituda nii, nagu nad kunagi käitusid, et ajalugu ei korduks. Et tollase „kommunismifiltri“ läbinud, tollased kõige võimekamad kommunistid hoiduksid tipppoliitikast, et nende endi sisehääl neile kõrva sosistaks, hoia kõrvale, nagu Komissaarov kunagi Tähelaevas endale tuhka pähe raputas - minu lugupidamine, ka andekad mehed teevad vigu.

Julgen väita, et paljud tippkommunistid olid lihtsalt nõrgad inimesed, nähes võimalust materiaalset heaolu märgatavalt parandada, astusid oma rahva vastu. Ja me ei saa kindlad olla, et nad suudavad vastu panna analoogsetele pakkumistele ka nüüd. Tol ajal ei olnud sellised isiksuseomadused takistuseks, nüüd aga, oma rahva teenimiseks sellised inimesed  ei sobi. Kuid kahjuks valime me neid ikka ja jälle. Peale selle tõmbavad sellise mentaliteediga inimesed ligi ka noori, kes samuti soovivad võimu enda huvides ära kasutada. Tirides niimoodi poliitilist kultuuri tugevasti allapoole. Kuid meie unelm on ju valida neid kõige kõige, me soovime omale maailma kõige paremat Eesti peaministrit ja presidenti!

Mu jutt ei käinud mitte mingil juhul neist, kes eneseteostuse ja töö eelduseks pidid parteisse astuma. Paljusid asju ei olnud muidu üldse võimalik teha. Ma rääkisin tippkommunistidest, kellede asemele oleks aeg puhtamad inimesed valida.

Murelik mõtisklus Taanist Põhja-Koreani

Ma ei ole õppinud õigust, sotsioloogiat, majandust, ühiskonda, aga mingisuguse enese nägemuse erinevatest riigikordadest ma nüüd siia kirja panen. :-) Ja sellepärast, et kuidagi kohatu tundub jätkuv USA parastamine Iraagis toimuva pärast

Ühiskonna korralduslikke kordasid on mitmeid, kuid kompromissiderohkest, aeglasest ja kulukast demokraatiast midagi paremat ja püsivamat polevat olemas. Ju see nii ka on. Kuid mitte eriti paljudel pole siin maailmas vedanud. Neid hoitakse vaesuses ja harimatuses, et nad ei teaks paremat tahta. Mis on see parem, rohkem tarbimine? Ei. Näiteks Põhja-Korea süstitakse inimesesse hirmu „ameerika koerte“, st ameeriklaste ees. On koostatud kaardid, kuhu kohe kohe sõda alustav USA olevat oma tuumapommid valmis sihtinud. On vihkamine ja hirm, on näljasurm ja range isolatsioon muust maailmast. See oli vist 1997. aastal mil kehva viljasaagi eest hukati põllumajandusminister ja veel 22 ministeeriumi töötajat? Vot selline suhtumine inimesesse. Riisi päevanorm on seal vist mingi 100 g päevas? See on tänase päeva reaalsus. Aga inimesed on õnnelikud, riik hoolitseb nende eest, kaitseb ja katab neid. See on nende endi asi kuidas nad seal elavad? Ja nad elavad ju näiliselt veel ka loodussäästlikult, näe eraautotki ei tohi omada, piisab kui poes müükase limonaadi, süüa saab ju riiklikes sööklates… On seda vaevatud rahvast võimalik ja vajalik kuidagi päästa? Võõrast, mujal toimivat elukorraldust, vägisi aga kuhugi viia ei saa. Nagu õliseid linde niisama palja käega ei püüa, nad põgenevad eest, ei oska tahta puhtaks pestud saada, pääseda kindlast hukust, varem või hiljem saabuvast katastroofist, st kokkuvarisemisest.

Nüüd Iraagist. Seal polnud vist niivõrd sõjahirmu ja vihkamist USA vastu, seal on kunagi ammu rahvasse külvatud „usupisik“. Naftadollarites suplev väike ladvik on sättinud ennast esindava Suure Juhi veel vägevama – Usu kõrvale. Usk on see, mis on rahvale vaesuse, kirjaoskamatuse, nälja, massimõrvade jne taustal elujõudu andvaks jõuks. No nagu mujalgi ja läbi aegade, toimiv lahend massi suunata ja oma olukorraga leppima meelitada, anda rahvale lootus, elu mõte, ja samas kõrvaldada soov mõelda. Et töölepandud rahvas ei tohi heaoluni jõuda - pidev puudus, tugev sõltuvus riigist hoiab rahva kuulekana - tuleb suur osa (ebaefektiivsest) tööst suunata sõjatööstusele. Iraanis toimus 1979-l aastal islamirevolutsioon, st usuhullud riiki juhtimas, riiki, millel on arvestatav relvastus, mille juht nimetab märterlust ilusaimaks kunstiks ja kutsub islamit üle maailma kehtestama, kus koolitatakse enesetaputerroriste… jälle, kuidas reageerida? Vaadata pealt kuidas tuumapommi ehitatakse? Ma ei oska siin arutleda, kellel on õigus, kus on tõde, kumb on õigem, kas tarbida maailm ribadeks või tappa suur osa inimkonnast ususõjas ja siis näljas olla, või kuidas paigutada siia heaoluühiskondade soov naftat osta, nafta eest tasutud dollarimägede mõju taoliste süsteemide tekkeks. Tahan mõelda tavalisele põhjakorealasele, iraaklasele ja teistele taolistes riikides elavatele inimestele. Isegi siin lähedal Valgevenes likvideeritakse 2006-l aastal ebasoosingus olevaid inimesi. Mnjah, demokraatia ei saa toimida ühiskonnas, kus kirjaoskamatus on laialt levinud, kus inimene pole mitte kunagi oma peaga mõelnud, mitte kunagi pole millegi eest vastutanud, riigis kus alamad on riigile tänulikud ühetaoliste riiete, ühetaolise elamispinna ja klaasitäie riisi eest päevas… nii et las elavad nagu „ise tahavad“. Ja meie, meie hoidume neid ärritamast, äkki nad vaesed ajupestud ei tule siia täna-homme pommivööd ümber keha, ei haara automaati mõne õnnetu pildi pärast mõnes ajalehes. Või lihtsalt ilusat ja püha surma otsima püha sõja raames. Meie kõrval elavad niii erinevad inimesed, nemad ei suuda meid mõista, meie ei mõista neid. Nad ei saa aru, kuidas Taani peaminister ei saa ajalehe tegevust piirata, lehte kinni panna. Meie ei saa aru, kuidas saab elust loobuda usu nimel, kuidas saab ihaleda surma, kui õnnestub endast erineva mõttemaailmaga inimene tappa. Neis eelpoolnimetatud terrorismilaagrites segatakse usk ja tapatehnika, nagu 1109 lennukeid juhtinud inimeste asjade hulgast leiti usutõdede vahele lükitud õpetusi efektiivseks tapmiseks, nt noaga. Mida küll teha??? Millises keeles nendega suhelda??? Kas suhelda??? Kuidas edasi???