esmaspäev, juuli 23, 2007

Demokraatia mõistest

Demokraatia on üks väga sügav mõiste. Demokraatia on:
mõtteviis,
elamisviis,
oskus kuulata,
oskus näha,
tolerantsus, sallivus,
suhete kvaliteet,
mõtestatud heatahtlikkus.


Demokraatia tähendab eriarvamusi. Kui eriarvamusi ei ole, on midagi väga viltu. Demokraatia algab kodust, see peaks olema osa peremudelist, selles peavad osalema ka lapsed, ja täie tõsidusega. Kes otsustab, see vastutab.


See ei ole terve suhe, ei kodaniku – riigi ega inimese – inimese vahel kui otsused sünnivad ühes peas, kus boss/kuningas/tuus kes esindab tõemonopoli ja subjektsust välistavalt ütleb, et nii, nüüd teeme seda, siis teist, sina oled vait, sinu asi pole mõelda, asi on juba otsustatud ja nüüd tuleb korraldused täita.

4 kommentaari:

Ingrid ütles ...

Oot, oot! Sul tuleb pisut täpsustada oma sissekannet.
Ütled, et demokraatia on "mõtteviis".
Milline?
Et demkraatia on eluviis.
Milline?
Ja et demokraatia on suhete kvaliteet.
Milline?

Sul on pandud ühte ritta eelnimetatud üldmõisted ja siis juba konkreetsed omadused:oskus kuulata ja näha, olla salliv ja mõtestatult heatahtlik.
:-)

Urmas ütles ...

Jah, ütleme siis nii, et olen libisenud üldisemalt konkreetsemale, mõisted jäävad üksteise alla. Samas, sõnade "oskus kuulata" kõrval mainides sõna "mõtteviis", on see ehk ka veidi täiendav, mastaapidele viitav, et oskust kuulata ka tegelikult kasutatakse, alati ja kõikjal. Umbes nii.

Aga mul on muidugi ebakorrektsele struktuurile vabandus kaa: mõte küpses (*) köögi kardinaid alla võttes, konkreetsetele situatsioonidele mõeldes ja siia sai kribatud kiiruga enne õue astumist. :-)

(*) pool aastat, aasta? tagasi oli Ummelasel Reporteritunnis külas Ülo Vooglaid, teemaks demokraatia, see saade avardas minu jaoks demokraatia mõistet.

Anonüümne ütles ...

Aga kuidas sa praktilises elus seda rakendad?

Urmas ütles ...

Ma ei saa küsimusest vist päris hästi aru. Oskus kuulata, soov kuulata, teistsuguseid arvamusi aktsepteerida, sallida ja austada – kui sellist mõtteviisi järgivad inimesed meie ümber oleks ja kõik kõiki austavad, siis nii ma seda ette kujutangi.

Teistsugususel on muidugi ka piirid, kui keegi võtab heaks arvata, et 1+2 ei võrdu 3, siis oleks parem, kui ta ei hakkaks silda projekteerima. Nagu ka ei oleks arukas rahvahääletustega otsustada, milliseid elektrijaamu me ehitama hakkame.