Täna tekkis Rahvateenrites Mart Ummelase, prof Rein Veidemanni ja Külli-Riin Tigassoni vahel väikene vastasseis. Teemaks: endised punased.
Ummelas ütleb, et mis olnud, see olnud, kõik elasid, nagu oskasid, tuleks lõpetada minevikus urgitsemine. Kõik õige. Eks meie rahvas olegi ju andestanud, ka neile, kes näpuga näitasid, keda Siberisse saata, kes koeri Nõukogude võimu vastu protestivate üliõpilaste kallale saatis, kes kõrgete kohtuametnikena eestlasi poliitvangidena vanglatesse saatis, kes erakordset usinust ja parteile ustavust üles näitasid. See on möödanik, kõik elasid nagu oskasid. Kel eneseväärikus lubas, kel materiaalsed väärtused eriti olulised olid, ütlesid lahti tervest mõistusest ja osalesid meie rahva hävitamisel, saades vastu priviligeeritust. Võib-olla tegid nad seda nii vähe kui võimalik, üritasid päästa nii palju kui see siis võimalik oli. Sel juhul aitähh neile. Ma räägin siin tippkommunistidest.
Miks ma seda räägin, miks ma Tigassoniga nõus olen? Demokraatia on oma valikutelt negatiivne, st me ei saa valida, keda me tahame valitsuses näha, me saame valida, keda me enam ei taha näha – kes osutub saamatuks, teda me tagasi ei vali. Meie soovunelm on, et meie riiki juhiksid kõige kõige võimekamad, targemad, aatelisemad, ausamad jne inimesed. Mulle tundub, et viimased 15 aastat on tõestanud, et Kommunistliku Partei ladvikusse kuulunutest ON meie riigis praegustes oludes võimekamaid inimesi. Aeg on näidanud, et inimene on nõrk, oma harjumuste ori, aastakümnete jooksul omandatud mentaliteet (salatsemine, valetamine, privileegide ihalemine, soov kritiseerijaid likvideerida) ei ole kadunud. Mõne päeva eest oli Terevisioonis Villu Reiljan, huvitav, millise aastaarvuga kalender tal küll seinal on?
Selle nn nõiajahi eesmärk on õppida minevikust, et need (ja ka teised) inimesed ei saaks enam käituda nii, nagu nad kunagi käitusid, et ajalugu ei korduks. Et tollase „kommunismifiltri“ läbinud, tollased kõige võimekamad kommunistid hoiduksid tipppoliitikast, et nende endi sisehääl neile kõrva sosistaks, hoia kõrvale, nagu Komissaarov kunagi Tähelaevas endale tuhka pähe raputas - minu lugupidamine, ka andekad mehed teevad vigu.
Julgen väita, et paljud tippkommunistid olid lihtsalt nõrgad inimesed, nähes võimalust materiaalset heaolu märgatavalt parandada, astusid oma rahva vastu. Ja me ei saa kindlad olla, et nad suudavad vastu panna analoogsetele pakkumistele ka nüüd. Tol ajal ei olnud sellised isiksuseomadused takistuseks, nüüd aga, oma rahva teenimiseks sellised inimesed ei sobi. Kuid kahjuks valime me neid ikka ja jälle. Peale selle tõmbavad sellise mentaliteediga inimesed ligi ka noori, kes samuti soovivad võimu enda huvides ära kasutada. Tirides niimoodi poliitilist kultuuri tugevasti allapoole. Kuid meie unelm on ju valida neid kõige kõige, me soovime omale maailma kõige paremat Eesti peaministrit ja presidenti!
Mu jutt ei käinud mitte mingil juhul neist, kes eneseteostuse ja töö eelduseks pidid parteisse astuma. Paljusid asju ei olnud muidu üldse võimalik teha. Ma rääkisin tippkommunistidest, kellede asemele oleks aeg puhtamad inimesed valida.
3 kommentaari:
Loogiline kommentaar, kuid arvesta seda, et ka tippkommunistid pole homogeenne mass. Kni Eestis võideldakse vaid endast väljapoole jäävate steretüüpidega ehk "vaenlastega", ei suuda me asuda võitlema iseenda puuduste ja ebatäiuslikkusega. Meie, kes me oleme nii puhtad, pattude ja halbade tagamõteteta.
Jah, ma püüan arvestada. Eks osalt põhjusta urgitsemise hüsteeriat ka need vanemad inimesed, kellede pered ja suguvõsa küüditati või tapeti, kes seetõttu ei suutnud Parteisse astuda ja tõmbasid sellega oma karjäärile kriipsu peale, nagu nt minu isa. Ma saan aru tema ja väga paljude vimmast, mis ei unune mitte kunagi. Ma saan vist hästi aru ka neist, kes ei põrganud oma elu elades ja tööd tehes vastu partei seina, st nad astusid sinna, kui see möödapääsmatuks osutus. Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui sellised inimesed meie riiki juhivad. Muret teeb aga see, et minuarvates ei toimi meil demokraatia täiel määral - endised tippkommunistid on eelisolukorras, ja seda eaka valija pärast, kes ei ole suutnud muutustega kohaneda, kelledele tunduvad endised turvalistemana, keda ei häiri valitsejate endine stiil, kes tolereerivad vassimist ja muud säärast. Ma arvan, et tippkommunistid on siiski suurem riskigrupp, nende hulgas on suhteliselt rohkem enese heaolu pärast võimule trügijaid, kunagise elu ihalejaid. Ja ma usun, et meie riigis ON võimekamaid inimesi.
Demokraatia ei toimi - see sai nüüd väga vale sõnastus. Ta on meil ehk veidi takerduv. Vanadest tuttavatest turvalisust otsiv, kuigi, aeg ja tõed on muutunud.
(See on mu 1. katse mobiiliga kommentaari kirjutada.)
Postita kommentaar