Kokkuvõte 2007 aasta Pöffist

Laupäev, 01.12.2007

17:00 Armastuse hambad (Vene Teater)

19:30 La France (Vene Teater)

22:00 Planeet (Kumu auditoorium)

Pühapäev, 02.12.2007

14:00 Estrellita (Kinomaja)

18:00 Prügisõdalane (Rahvusraamatukogu)

Esmaspäev, 03.12.2007

17:00 Tühjad pudelid (Vene Teater)

20:00 Õudus, mis käib sinuga kaasas (Rahvusraamatukogu)

22:00 Cargo 200 (Kumu auditoorium)

Teisipäev, 04.12.2007

15:30 Filmilegend Bernhard Wicki (Kosmos II)

20:00 Must kuld (Kumu auditoorium)

22:00 Antenn (Von Krahli Teater)

Kolmapäev, 05.12.2007

16:00 Mu isa, mu jumal (Sõprus)

Neljapäev, 06.12.2007

16:00 Iszka reis (Sõprus)

22:30 Ploy (Sõprus)

Reede, 07.12.2007

15:30 Ilmsikstulek (Kosmos II)

18:00 Totaalne salgamine (Kumu auditoorium)



Laupäev, 08.12.2007

16:00 Kasutu (Kumu auditoorium)

19:00 Negatiivse mõtlemise kunst (Vene Teater)

Pühapäev, 09.12.2007

14:30 XXY (Vene Teater)

18:00 Yella (Kinomaja)



Kokku 20 filmi. Tempo oli paras. Mingit pingerida tegema ei hakka. Televiisorist võiks suuremad rahvahulgad näha kolme filmi: "Mu isa, mu jumal" (!!!), "Planeet" ja "Must kuld".

Eelmise nädala Kumu Dokumentaali filmid

Eelmisel nädalal Pöffi Kumu Dokumentaali poolt näidatud filmid: http://virtuaalkino.blogspot.com/2009/11/ryan-chris-landerth.html ja http://virtuaalkino.blogspot.com/2009/11/ryan-larking-walking.html

 

Muide, KUMU-sse kinno minnes oleks arukas järjest, juba istunud kinokülastaja kõrvale istuda, vastasel juhul juhtub nii, nagu ikka juhtub – hilinejad/viimasel minutil tulijad nügelevad üksikuid vabu kohti otsides mööda istmeridasid.

 

 

 

KUMU ekskursioonidele!

Nagu teada, on nädalavahetustel KUMU-s ekskursioonid/loengud, täna rääkis Risthein Nõuka aja märkidest Eesti kunstis, kõik oli väga ilus, aga miks rahvast nii vähe on? Kõik on nii pädevad, et kunstiteadlase abi pole vaja?

J. Lotman ütles, et kultuur on kordamine, hea giidi mõte ongi kordusi, äratundmisi, seoseid, mõjutusi näha.

Kumus varem.

Mida rohkem endid kodust välja veame, seda suurem oleks ürituste valik

Tallinnas toimub mõnusaid üritusi, kuid aegajalt napib külastajaid. Nagu näiteks KUMU loengud, viimati Ristheina „Emadus piiblis”, reedene film Vabaduse väljakul, Cassavetese film(id) Sõpruses jne jne. Ehk siis, mida rohkem endid kodust välja veame ja aega mõnusalt veedame, seda suurem oleks ürituste valik. (ma ei soovi siin sõnaga üritus läbikukkumistele viidata)

Maja nurk Sõrves (foto)

Tänases KUMU dokumentaalis, Mark Soosaare filmis Miss Saaremaa räägiti, et venelased tegid Sõrves 4 küla maatasa, baasidele oli maad vaja. Mh räägiti, kuidas sõdurid ühe vanatädi maja lammutasid, ning kui 1 sein veel püsti oli ja pliidi all tuli ära kustus, siis vanatädi püsti tõusnud ja sagivatele soldatitele öelnud, et "nüüd aeg minna".

Nimetatud filmi peategelane oli Ljuba Herman, seda nime Googeldades sattusin lehele, kus temast räägitakse kui Rinka Ljubast. See pilt on tehtud Sõrves Rinka mü-l (kat tunnus . 72101:003:0446, näeb maaameti lehel)

Arhiivid tõlkes. Dissidentluse biennaal '77

KUMUs on viimast nädalat üleval Arhiivid tõlkes. Dissidentluse biennaal '77. Kindlasti käigem vaatamas! Ja kindlasti tuhnigem väljapandud materjalides! Ürituse blog.

Stephen Hanseni kontserdil märkasin Estonia Kontserdisaalis, valgusmummude valguses kahelpool lava mingisuguseid mügerusi. Hoolsamal vaatamisel tundus parempoolne mügarus Lenini vasakule vaatava näokujutisena, ei no selge, kujutised on maha toksitud ja üle pahteldatud, kuid midagi aimatavat on veel näha. Dissidentluse biennaalil 1977. aasta Sirpi ja Vasaraid sirvides oli mingisugusest parteiüritusest foto Estonia Kontsredisaalist, nimetatud kohtadel ei ole mitte Lenini nägu vaid (E)NSVL-i vapid. Muidugi, võib-olla oli enne vappe seal ka Lenin. Selline taak minevikust siis meie Rahvusooperi majas. :-)

 

Jah, kord kuus KUMU-s käia on on liiga vähe. Me Anneliga nt käime vist ca 20 korda aastas, keskmiselt üle nädala või nii.

Maalil on jutustamistung

Nii külapoes kui KUMU-s.

KUMU ees (foto)

 

Kui tihti võiks KUMUs käia?

Korra kuus. Sest seal on 14-15 näitust aastas.

Mhm, miks www.kumu.ee mingisse tobedasse kohta viib?

Google maps on abiks ka kunstisaalis

KUMUs võiks 3G olla – maalidel kujutatud sildu/kohti oleks telefoniga Google Mapsi aerofotodelt mõnusam leida. (Iseäranis põnev oli pärast Grand touri ekskursiooni nuputada, millise maja aknast vaatas kunstnik välja kui maalis Veneetsias Rialto silda. Viimase paari...kolmesaja aastaga pole seal vist kuigi palju muutunud.)

Maastikumaalist

28. oktoobril oli KUMU-s loeng teemal Rännud maastikus. Lugejaks noor andekas kunstiteadlane Ingrid Sahk, kes on nii bakalaureuse kui magistritöö just maastikumaalist kirjutanud. Mh oli imetlusväärne see, kuidas ta suutis mornide ja kurjade nägudega kuulajate ees ise nii positiivseks ja heatujuliseks jääda! :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tartu Ülikool on osad lõputööd netti riputanud. Tore. Mh on seal nimetatud maastikumaalide teemaline töö (pdf).

Tummfilm-kontsert

Tänaõhtuse KUMU-s asetleidnud ürituse kohta on keeruline öelda, oli see nüüd kino või kontsert? :-) Tähelepanu kippus vist veidi hüplema, kord filmile „Noored kotkad“, kord live-helindajatele Meelis Vindile (klarnet) ja Napoleon Maddoxile (vokaal, beatbox). Viimasega intervjuu ERR-s.

Üheks kontserdi tunnuseks oli muidugi lisalugu pärast filmi lõppu. :-)

Sport vs kultuur

Väga huvitav, millegipärast kaldusid nii Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdil (mh Olari Eltsi energilist dirigeerimist vaadates) kui ka Kumu-Öö-l Kikast ja DATAt kuulates mõtted kultuuriministeeriumi eelarveridadele, kus kultuuri kõrval on hoopis priskemad summad spordile mõeldud. Elu on ikka mõne koha pealt absurdne.

 

Spordi loogikast lähtudes võinuks Haydn-i Aastaajad olla erinevatel õhtutel esitatud järgnevatel viisidel:

a)     pillimehed-naised seisnuks mängides paremal jalal;

b)     pilli tohtinuks mängida vaid vasaku käega;

c)     pillimehed mänginuks mängu ajal lätsu;

d)     kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige tugevam pillimees;

e)     kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige kõvem pillimees;

f)       kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige parem pillimees;

g)     kõige parem pillimees saanuks kontserdi lõpus kollase plekitüki;

h)     kontsert tulnuks esitada kinniste silmadega või pimedas saalis;

i)        kontsert tulnuks esitada ilma dirigendita;

j)       kohtunik jaganuks trahvipunkte;

k)      kontserdi vaheajal tulnuks sooritada laskekatsed

jne jne tingimustel ja kellegi arvates atraktiivsust lisavate reeglite järgi. Absurd? On jah, aga on siis tippsport, kus sportlasele palka makstakse ja nende pungestamisi raha eest näidatakse, vähem absurdne? Kus suusatatakse ühtemoodi ja teistmoodi, hüpeldakse, kareldakse, ujutakse, joostakse, kõnnitakse, pillutakse, punnitatakse, togitakse, vändatakse – rivaalitsetakse, vastast alt tõmmatakse, sekundeid ja millimeetreid kaotatakse… kas seda kõike saab ülevaks ja kirgastavaks nimetada? Kõrvutada kultuuriministeeriumi teiste eelarveridadega? Oh jah.

 

Jah muidugi, tippsporti ja kultuuri ei pea ega saagi võrrelda, teerullil ja kraanal on erinev otstarve. Pillimehed mängigu pilli ja pallimehed palli. Mis mind aga väga häirib, on see, et sporditegelased põristavad trumme teemal spordi olulisusest ja ERR-i eeter saab mingisuguste võistluste ajal kergmeelelahutuslikke spordisaateid täis. Ja samal ajal pole Klassikaraadiol raha kirjandus- ja muude kultuurisaadete tegemiseks. Aga kui mingi ambaal kusagil midagi paigast venitav, midagi pillub, kuhugi lidub, siis sellise komejandi jaoks rahva raha leidub. Äraütlemata kurb.

 

Ei tea mida kirjaoskamatu ja vaimselt suhteliselt piiratud rahvamass 2000 aastat tagasi gladiaatorite võitluses leidis?

 

Adson samal teemal. :-)

 

KUMU kohvikus (foto)

Jälle teatrist

Kui tavaliselt on teatrisaalid rahvast täis, siis eilset Underit mahtunuks veel üksjagu inimesi vaatama  (Kumu auditooriumis). Kuigi ma ei teadnud Underi elust suurt midagi, kirjanduse tundidest ei mäleta tuhkagi, õnneks on raadios (Vikeris, Klassikas?) Tuglase (ja veel kellegi?) ja Underi kirjavahetust ette loetud, siis ühtteist tuli tuttav ette.

 

U. Eco ütles, et kultuur ongi kordamine, jaa, eilse põhjal olen sellega veel eriti nõus, lünki täites, „lünkade servades" tuttavat, varem teadaolevat kohates saab teadasaamise asemel rääkida kultuuri tekkimisest. Äratundmiserõõm, noh, Tuglas ja Laikmaa, Pallas jne oleks natukene labane mõiste, aga raadiostkuuldu kirjade taaskuulmine lubas näitlejate dialoogist rohkemat tähele panna.

 

Jaa, etendus oli tore, ja napi lavaga tehti palju ära.

 

 

Sirbis Underist.

Päev

Mitte et ma enda tagasihoidlikku isikut, kelle tegemised ja käekäik vaevalt kedagi huvitavad, siin põnevamaks ja erakordsemaks tahaks teha, kuid olgu siin ülevaade tänasest päevast, päevast, millega ma väga rahule jäin, päevast, milliseid võiks tihedamini korduda:

 

Kaplinski,

Kumu 5. korrus (Koht, mis paneb liikuma, Gerhard Richter) ja raamatukogu (seal tuleks vähemalt kord kuus käia),

Kaplinski,

EPL (sealt ka tänane mõtisklus),

Kaplinski,

külaskäik (teemaks CO2-hullus ja energeetika, 0 klatši, 0 saastameedias käsitletavast),

Kaplinski,

Biosphere (Shenzhou),

Mezzo (Beethoven),

Kaplinski.

 

0 molutamist, 0 vaimse saasta tarbimist (a'la pilk www.postimees.ee -le), minimaalselt ummikutes ja järjekordades oma elusekundite kulutamist.

 

(jah, raamatut võib lugeda ka mitusada lehekülge päevas, kuid ka lõike 2 korda lugedes ja aegajalt loetu üle mõtiskledes. Et vähem tähendusi/tõlgendusi kahe silma vahele jääks ja mõnd kohta sügavamalt ja mitmeti mõista võiks.)

Eesti = Eesti kultuur

Viimasel ajal käib teadupärast suur kisa „kulka" ümber. Nii lehtedes kui ajaveebides. Kirjutavad nt Ilmar Raag, Andres Herkel, Olev Vaher, Johanna-Mai Vihalem. Kõik see on üks hirmutav ja jube teema.

 

Olen ka mina naljaviluks mõtisklenud, et mis mind Eestis hoiab, ja miks mulle Tallinn meeldib? Kõige selle kohutavates kogustes lokkava tühisuse ja labasuse kiuste on saastakanalite kõrval ETV ja Viker- ja Klassikaraadio, siin linnas on KUMU ja Estonia teater, meil on mõnus väike riik, terves meie keele- ja kultuuriruumis toimuval jõuab enamvähem silma peal hoida, sellises siduvas ruumis enam või vähem orienteeruda on tõeline nauding. Jah, Sirpi saab tellida ka nt Soome, eestikeelseid raamatuid saab samuti ka mujale tellida, kuid kui kaua võõrsil olles mind Eesti enam huvitaks? Mis mõtet on lugeda või OP-st kuulda mõne lavastaja või kunstniku mõtteid, kui ma etendusele või näitusele ei satu? Võõral maal hästi tundmiseks tuleks kohalikust elust huvituma hakata. Mis tähendaks aga mitmeaastast tühimikku, ja siin sündinud-kasvanud inimesele jääb arvatavasti võõras võõraks, minust ei saaks kunagi päris soomlast, ma ei tunneks end Soomes kunagi nii hästi kui Eestis. Minu kultuuriheerosed jäävad ikka siia.

 

Ehk siis, ma usun, et just kultuurielu on see, mis paljusid eestlasi siin Eestis kinni hoiab, meie teater, meie näitused, meie muusika, meie kirjandus, see „meie" on ainult ja ainult siin, selle tühise miljoni inimese peades. Ja ainus võimalus seda kultuuri elus hoida on selle meie ainsa Eesti riigi kaudu. Eesti = Eesti kultuur.

 

Ei, ma ei puuduta siin sporditeemat, ei taha end vihastada. Ei hakka Ummelasele kirjutatud kommentaari kordama.

Segadusest

Käisime eile KUMUs Kaia Lehari loengut „Sissejuhatus keskonna esteetikasse“ kuulamas. (tema eelmised Ööülikooli saated) Muuhulgas kõneldi mugavast ruumist, kohast, kodust, puhtusest, minimalismist, kodusest „pesa tunde“ tekkimisest.

Ja siit üks mõte, miks mulle ülipuhas ruum ei meeldi. Mulle tundub, et absoluudini viidud asjad ei saagi inimesele meeldida, „steriliseeritud“ ruumis on suur hirm midagi ära määrida, segi ajada, totaalset korda ja lineaarset geomeetriat totaalselt ära rikkuda. Nn mugavusala jääb vähemalt minu puhul ikka sinna kus termodünaamika II seadus on oma jälje jätnud, kus on väike meeldiv segadus, kus on oldud, kus kohtab inimlikkust, st mõtestatud tegevusest tingitud segadust (raamat lauanurgal, lusikas elutoas jne).

Kui nüüd rääkida (paljuski näitamiseks mõeldud?) kodudest, kus ei saagi midagi segi minna kuna pole mida segi ajada, siis võib-olla on see harjumise asi, mil seal ka minutaoline saaks kasutada selliseid ruumimõisteid nagu hubane, õdus, soe, mõnus, sõbralik, lähedane.


VEEL: See eelnev tekstike sai nüüd kogemata natuke kohendatud – mul oli meeles, et see jutuke jäi eile üles panemata ja tänaseks oli mõte edasi arenenud.

KUMU

Käisime täna KUMUs, ekskursioonil. Kui millegi kallal iriseda, siis tutvustav filmikene tahab küll kohendamist, kuidagi kole nigelakene oli. Ja veel, inimesed võiksid end vahelduseks pesta, arvestatav osa ekskursioonil osalejaid haisesid koledal kombel. Õhh.

Pärast ekskursiooni kuulasime Mart Laari loengut, väga asjalik ja põnev! Nagu Laarile kohane.

Homme jälle Kumusse, Ilmar Raagi kuulama.