Käisime eile KUMUs Kaia Lehari loengut „Sissejuhatus keskonna esteetikasse“ kuulamas. (tema eelmised Ööülikooli saated) Muuhulgas kõneldi mugavast ruumist, kohast, kodust, puhtusest, minimalismist, kodusest „pesa tunde“ tekkimisest.
Ja siit üks mõte, miks mulle ülipuhas ruum ei meeldi. Mulle tundub, et absoluudini viidud asjad ei saagi inimesele meeldida, „steriliseeritud“ ruumis on suur hirm midagi ära määrida, segi ajada, totaalset korda ja lineaarset geomeetriat totaalselt ära rikkuda. Nn mugavusala jääb vähemalt minu puhul ikka sinna kus termodünaamika II seadus on oma jälje jätnud, kus on väike meeldiv segadus, kus on oldud, kus kohtab inimlikkust, st mõtestatud tegevusest tingitud segadust (raamat lauanurgal, lusikas elutoas jne).
Kui nüüd rääkida (paljuski näitamiseks mõeldud?) kodudest, kus ei saagi midagi segi minna kuna pole mida segi ajada, siis võib-olla on see harjumise asi, mil seal ka minutaoline saaks kasutada selliseid ruumimõisteid nagu hubane, õdus, soe, mõnus, sõbralik, lähedane.
VEEL: See eelnev tekstike sai nüüd kogemata natuke kohendatud – mul oli meeles, et see jutuke jäi eile üles panemata ja tänaseks oli mõte edasi arenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar