Viimasel ajal käib teadupärast suur kisa „kulka" ümber. Nii lehtedes kui ajaveebides. Kirjutavad nt Ilmar Raag, Andres Herkel, Olev Vaher, Johanna-Mai Vihalem. Kõik see on üks hirmutav ja jube teema.
Olen ka mina naljaviluks mõtisklenud, et mis mind Eestis hoiab, ja miks mulle Tallinn meeldib? Kõige selle kohutavates kogustes lokkava tühisuse ja labasuse kiuste on saastakanalite kõrval ETV ja Viker- ja Klassikaraadio, siin linnas on KUMU ja Estonia teater, meil on mõnus väike riik, terves meie keele- ja kultuuriruumis toimuval jõuab enamvähem silma peal hoida, sellises siduvas ruumis enam või vähem orienteeruda on tõeline nauding. Jah, Sirpi saab tellida ka nt Soome, eestikeelseid raamatuid saab samuti ka mujale tellida, kuid kui kaua võõrsil olles mind Eesti enam huvitaks? Mis mõtet on lugeda või OP-st kuulda mõne lavastaja või kunstniku mõtteid, kui ma etendusele või näitusele ei satu? Võõral maal hästi tundmiseks tuleks kohalikust elust huvituma hakata. Mis tähendaks aga mitmeaastast tühimikku, ja siin sündinud-kasvanud inimesele jääb arvatavasti võõras võõraks, minust ei saaks kunagi päris soomlast, ma ei tunneks end Soomes kunagi nii hästi kui Eestis. Minu kultuuriheerosed jäävad ikka siia.
Ehk siis, ma usun, et just kultuurielu on see, mis paljusid eestlasi siin Eestis kinni hoiab, meie teater, meie näitused, meie muusika, meie kirjandus, see „meie" on ainult ja ainult siin, selle tühise miljoni inimese peades. Ja ainus võimalus seda kultuuri elus hoida on selle meie ainsa Eesti riigi kaudu. Eesti = Eesti kultuur.
Ei, ma ei puuduta siin sporditeemat, ei taha end vihastada. Ei hakka Ummelasele kirjutatud kommentaari kordama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar