Maali eest võib mööda jalutada aga ka aastaid uurida

Kujutlegem ette kirjaoskamatut põllumeest (elagu ta nt Hiinas, seal selliseid küll) ja tuumafüüsika professorit. Kuigi nad elavad samas ajastus, näevad nad maailma erinevalt, teavad erinevaid asju erineval määral.

Selline võrdlus tekkis mul täna KUMUs ja Kadrioru kunstimuuseumis kunstiteadlase Helena Ristheina loenguid kuulates (see teine loeng oli tegelikult ta magistrantidele mõeldud, aga et me Anneliga KUMUs nii tihti kooserdame, loengutel ja ekskursioonidel käime, tegi ta meile kui tuttavatele nägudele ettepaneku ka kuulama tulla). Maali eest võib mööda jalutada, sekundiks pilgu üle lasta ja ülejärgmisel sekundil selle pildi unustada. Aga seda maali võib ka aastaid uurida ja vabalt suvalisele võhikule tund aega rääkida, ja väga huvitavalt rääkida. Rääkida ajastust, kust teos pärit, kunstnikust ja tema elus toimuvast teose loomise ajal ja enne, ühiskonnas toimuvast, legendidest, uskumustest, kommetest, ja muidugi seotusest piibliga. Rääkida kunstniku sõnumist, teosesse vormitud vastuoludest, pingetest, rõhutamistest ja sellest, miks kunstnik seda mingit sõnumit edastas või vastuolusid teosesse lisas. Ühe maaliga võib siduda kümneid legende ja piiblilugusid. Väga kirgastav on neid maali vaadates kuulata.

Ma ei hakka siia tänakuuldud erinevaid märke, vihjeid ja legende, nagu surnud uluk (viitab aadliseisusele - talurahvas ei tohtinud metsloomi küttida), lambatall (viitab religioossusele), kalliskivi naise kaelas (viljakus) kirja panema, pooled on meelest läinud ja teised pooled ajaksin nagunii sassi. Kahjuks ma ei tunne ei piiblit ega ajalugu.

Maailm on imeline. (taustaks mängib R. Sibula Poeet külmetab klaasmäel)