Meil olid ükspäev tuttavad külas, üks neist ütles kahetsusega, et Saddamile määrati surmaotsus, mina vastu, et eks ta on ka üks hirmus tegelane. Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ju soovin kellegi inimese surma. Päris jube. Nagu mingi keskaegne barbar. Mnjah, ta on tapatalgusid korraldanud, ta on meie mõistes despootlik hull, diktaator, nt suur osa rahvast ei oska lugeda, rikkas riigis on sügav vaesus, isikuvabadustega olid lood väga täbarad… jaa, see selleks, aga kõigele vaatamata ma õigustasin surmaotsust. Mhm.
1 kommentaar:
see surmanuhtluse teema ongi üks keeruline teema.
mõnikord tundub, nagu see oleks õige või põhjendatud. siis hakkad mõtlema, et kustmaalt see õige võiks olla. et ei oskaks tõmmata sellist kriipsu, millest edasi oleks surmanuhtlus alati õigustatud. ohvrite arv, asjaolud...
maailm on keeruline...
Postita kommentaar