Ei, ka mulle ei meeldi lihtsad asjad, lineaarsus kõiges, lihtlabased läbinämmutatud lõpuni lahtikirjutatud narratiivsed jutustused, kerged raamatud milledel keera vaid lehti ja katsu peategelasel kannul püsida, kollektsioneeri vaid lehekülgi ja peategelaste seiklusi. Raamatut on mõnus ikka siis lugeda, kui see paneb mõtlema, kui sealt leida enese (senisõnastamata) mõtteid, raamat võiks vajada muukimist, dekodeerimist, (Eco arvates saame naudingu just dekodeerimisest) et raamat vastupanu osutaks, (Sartre arvates pakub just vastupanu naudingut), et see varasemate- ja kõrvaltekstidega haakuks (Lotman rääkis kordamisest saadavast naudingust).
Noh, ja samamoodi oleksid igavad ka ühetaolised inimesed. Maailm oleks kole igav paik, kui mõistmiseks üldse vaeva ei peaks nägema (erineva mõistmine = oma minast mõningane taandumine, eneses ruumi tegemine minast erinevale) Viimane lause haakub sallivuse ideega.
Lihtsatest filmidest rääkimisega pole mõtet internetti täitma hakatagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar