Mulle meeldivad vanad asjad. Samamoodi ka vanad riided ja raamatud. Ja ka endaremonditud korter ja auto. Ma mäletan aastatetagust mõtet, kui vannituppa kraanikausi ette natukene tihedamalt põrandakütte kaablit panin, et hambaid pestes soojem seista oleks. :-) Mul on silme ees auto remonditud sõlmed, kinnikeeratud mutrid, oma käega, oma mõttega. Vanades riietes olen paljudes kohtades käinud, neis palju kogenud, need on minu riided, nad on mind katnud. Oma kingadega palju maad koos ära käinud. Oma loetud raamatutega olen osa oma eluajast koos veetnud. Oma nugade ja kahvlitega palju sööki ära söönud. Oma asjadega on tekkinud side, neis asjades on midagi, mida eelmistel kasutuskordadel olen neisse lisanud, neid käest pannes mõelnud kuidas ma neid järgmine kord jälle kätte võtan, ja uuesti kasutades rikastan nende tähendust mulle veel ja veel, need asjad on ajalooga, ja tulevikuga. Endakorjatud seentes on mõte, kuidas ma neid seeni kunagi talvel söön. Poe moos, restorani toit, uued asjad, riided, jalanõud jne on aga võõrad, minevikuta.
Sellist mõtlemist võib muidugi üsna haigeks pidada, elu ei koosne asjadest, on palju ülevamaid rõõme, mida elust otsida tuleks. Kuid tahestahtmata ümbritsevad meid asjad. Olgu need asjad siis sellised, et nad kestaks aastaid, et neisse jõuaks koguneda midagi, mis teeb neist tõelised asjad, et neid ei tahaks enne ressursi lõppemist välja vahetada.
Sel teemal oli mõne aasta eest Vikerraadios saade Kinnismõte, seal räägiti R. M. Rilke ja M. Heideggeri selleteemalistest mõtisklustest. Ühtteist on neilt ka eesti keelde tõlgitud. Nimetatud saates kõlas ka meie ühiskonna määratlus: me ei ela tarbimisühiskonnas vaid äraviskamisühiskonnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar