Räägitakse, et meil on tehnikasajand. Inimene käib kosmoses ja kilomeetrite sügavusel maa all. Igal eluvaldkonnal kohtame kiiret arengut, AGA, on vähemalt üks valdkond, kus aeg peaaegu et seisab, no viimased 100 aastat vist küll – ja see on veetorundus. Jah, on tulnud vask- ja plasttorud, kuid vana „hea“ pool ja kolmveerand jne tollkeermega süsteem on ikka liigagi elujõus. Paneb päris imestama, kuidas küll takk ja õlivärv on keermeteibile ruumi teinud, ja seda juba 20 sajandi lõpul!?!?!?! Ehituse valdkonnas on nt lülitid, pistikupesad tänapäeval sellised, et lähevad peaaegu ise seina, juhe hakkab ise, kruvideta, vajalikku kohta külge, tehnikas on survestatud vedelikud ammu torudes ja voolikutes, millede tihendamine on naljamäng, on kiirliitmikud, kavalad tihendid, väga tõhusad ja töökindlad ühendused, ja surved on kümneid kordi suuremad kui veevärgis. Aga veevärgis poleks keermeteibita ilmselt piisavalt põnev. Poola torumeestel poleks mõtet Prantsusmaale minna, kui see nii nöök töö poleks. Mis mõnu see oleks, kui võtad karbist mõnekroonise kummiservaga metallseibikese, paned vajalikku kohta vahele, keerad MEETERmõõdustikus võtmega kergelt kinni ja see liide on tihe?
Miks ma siin käran? Eelmisel nädalal tegin Gerli pool ja eile metsas traktori kallal natuke torutöid, ok, voolikutöid, tehnoloogia vahe on 200 aastat, mitte 100! (veelkord, veevärgis on surve vaid max 4 bar (=40 m), 6. korrusel tiba üle 2 bari, traktori hüdrosüsteemis 180 bar-i)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar