Möllasin harjumuspäraselt oma läpakaga, valmistudes c ketast formaatima leidsin ühe kunagise kommentaari, mille olen mingile ajalehele kirjutatud. Mis ta siin kõvakettal ikka tolmab, pistan siia üles.
Inimene on ülbe loom. Juhul kui üks metsloom metsast korra välja keerab ja inimesele kasuliku loomakesega oma kõhtu täidab, siis lüüakse üleriigilistes lehtedes lokku. Seepeale tormavad viha ja õudu täis valgunud silmadega jahimehed metsa, tapma. Mõni jahimeeste ninamees prõõkab ka lehes, et hunte tuleb valimatult ja lõputult tappa. Hirm hakkab... sellised tüübid jooksevad relvadega metsas ringi. Imelik, et nad pole soojemale maale lõvisid lennukitelt pommitama läinud. Seal nad puha puntras koos, nii hea oleks ju tappa. Ja üldse tuleks kõik kiskjad ära tappa, las rohusööjad vohavad…
Kaheksakümnendate hundivähendamine? Mõelda vaid, metsaloom (looduselt tuleb ju võtta, mitte armuande oodata, ja ERITI VEEL MITTE ANDA!!) murdis (nõukogude) kodulooma!!! Kõik maha tappa! Katsume ikka natukene rahulikumad olla. Läbi aegade on kiskjad lohakate ja hoolimatute loomaomanike koduloomi murdnud. Ja eks sekka tulnud hunt ka hoolsama loomapidaja karja. See ei anna aga põhjust minna metsa tapatalguid korraldama. Hunti on Eestis vähe, vastupidiselt põdrale ja kitsele. Huntide hävitamisega halveneb läbi põtrade arvukuse suurenemisega meie metsade tervis veelgi.
Mitte iialgi ei tohiks jahimehe suust kuulda viha, looma vastu. Jahimees läheb metsa ennast looma kavalusega võrdlema, andes endale aru, et metslooma arvukust tuleb reguleerida. Inimene on looduses paljud asjad tasakaalust välja viinud, nii ka loomade arvukuse ja vahekorra. Kuid teades, et hunti on vähe, siis minu, kui samuti jahimehe, käsi hunti laskma ei tõuse.
Hundivihkajatele soovitaksin selle targa loomaga veidi tutvuda, kirjanduse kaudu muidugi. Mitte asjata pole hundikarjas toimuvat organisatsioonipsühholoogia õpikutes mainitud. Mitte asjata pole väidetud, et hundikari on kõige keerukam üksus looduses.
2 kommentaari:
Aru ma ei saa, mis vaen sinu ja läpaka vahel küll hõõgub, et viimasele tihti ajupesu jms. osaks saab.
Mis puutub kommentaari, siis nagu alati lähtub enamus inimesi oma arvamustes ja otsustustes emotsioonidest ning kalli krantsi kaotus tekitab väga tugevad susivastased tunded.
Teisest küljest, kui hunte pole palju ja kitsi-põtru on, siis mida need hundid siis metsast välja ronivad, kui jaht metsas ei ole raske? Või on nad laisad ja võtavad sealt kust veel kergemini saab? Sel juhul miks mitte neile natuke meelde tuletada, et inimese elupaik pole ohutu jahimaa. Kes ütleb, et susi ka taluõuel paterdavat põnni ära ei tiri, Siberis käinutel peaks selle kohta üht-teist menutada olema, kuigi kohalikud hunditargad ainult raskelt ja lootusetult ohkavad selliste juttude peale meie maa kontekstis.
Niiet saadame ikka vahel organisatsiooni analüütikud kisaga ahelikus metsa ja kui just ühtegi hallivatti siruli ei tõmmata, siis värskes õhus jalutuskäik teeb kõigile head ja organisatsioonil on ka võimalus oma edaspidist tegevust korigeerida :)
Meil on läpakaga jah, erinevad arusaamad töökindlusest. :-) Aga ma juba hakkan leppima, et päris arvuti ta ikka ei ole. Ja ühel päev viin ta ka igaks juhuks remonti.
Teadaolevalt ja ametlikult kinnitatud viimane huntide poolt murtud inimohver Eestis oli 1873 aasta sügisel nahka pandud 9 aastane poisike. Eks marutaudis hunt ole kindlasti ka hiljem inimest purenud, kuid et terve hunt ja tuleb inimest murdma… metsa all on kindlasti 1000 korda turvalisem pikutada kui meie liikluses osaleda. Seega, analüütikud jääksid kindlasti konsumeerimata. :-) Lambaid murravad nad sügiseti kutsikate õpetamiseks, ja need noored hundid, keda vanemad ei ole jahti pidama ja murdma õpetanud, need olevat just need, kes metsloomadega jänni jäävad ja koduloomadele spetsialiseeruvad.
See, kui hundikari koeri süstemaatiliselt murrab, siis muidugi, tuleb püss haarata, midagi on väga viltu, aga just selle, mingil põhjusel väärastunud karja mahalaskmiseks, mitte aga nii, nagu keegi jahimeeste ninamees prõõkas, et nüüd on sõda, kõik hundid tuleb hävitada.
Postita kommentaar