esmaspäev, märts 26, 2007

Aitab nüüd sellest Klassist ja koolivägivallast

Ma pean Ilmar Raagist väga lugu, ma ei ole siiani kohanud, et ta kusagil mittetarka juttu räägiks, tema ajaleheartikleid, raadio- ja telesaateid tasub ikka alati jälgida. Mingi aeg tagasi tegi ta omale blogi, lugesin ja olin natuke pettunud, et mis asja ta nüüd seal ajama hakkab, miks selline pinge, miks selline teema? Et mida ta raiskab sõnu minu arvates mitte kuigi olulisele teemale, rääkigu parem nt filmindusest üldiselt, meediast, ühiskonnast nagu Ööülikoolis või Reporteritundides. Aga nojah, seal ajaveebis käib jutt tema filmist. Filmist, mida ma veel näinud pole, mida kindlasti vaatama lähen (mitte reklaami vaid Raagi pärast) ja millest ma tõenäoliselt aru ei saa(*). Nüüd ma jõuangi jutuga sinna, kuhu ma jõuda tahtsin.

Mulle tundub, et see koolivägivalla teema on viimasel ajal kuidagi liialt üles puhutud. Eks natuke ole ka reklaam filmile ja selleteemalised raadio- ja telesaated ja artiklid veidi segi läinud, ja ju sellepärast üleküllastumus ongi tekkinud. Ja eks see asi on end ka ise kerima hakanud. Raag ise kirjutab just samast asjast. St, aitab nüüd selles teemast küll.

(*) Lapsed on erinevatest kodudest erinevate taustadega ja teevad ikka rohkem või vähem lollusi. Vahel tuleb ette ka madistamisi, mõningane agressiivsus on ju üks arengufaas, kuid sellistest mastaapidest rääkida… aga noh, eks kunsti asi olegi liialdada, rõhuasetustega tähelepanu juhtida. Või on tõesti siis mul ja kõigil neil keda ma olen kuulnud filmi kommenteerimas, kõigil nii kohtuavalt vedanud, ja sellepärast tundub teema liiga kunst, liiga vähe eluline, liiga räige, arusaamatu? Nii, kõigepealt tuleks siiski film ära näha ja alles siis seletama hakata

Täiendus: ei, koolivägivalda ei pea ma marginaalseks probleemiks seetõttu, et ma üritaks nüüd kuidagi amatöör-psühholoogiliselt, a’la jungilikult isiksusi lahata, vaid ma pole vist kunagi sellest teemast aru saanud. Mulle tundub, et olen alati, lapsestsaati kraaklejaid kuidagi… millestki ilmajäänutena, millestki puudust tundvatena näinud. Jaa, just. Et laiavad siin niisama, ja et neil pole seda ja teist ja kolmandat. On istuma jäänud ja muidu kehvad tegelased. Ma arvan, et nii olen alati arvanud.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ilmselt oled siis üks õnnelikest, kes ei ole piisavalt palju koolis peksa saanud, et seda mitte probleemiks pidada... või oled lihtsalt liiga vana... probleem on olemas ja minu meelest räägitakse sellest isegi liiga vähe...

Urmas ütles ...

No ju siis. Ja ju need, kelledel nii hästi pole läinud, kannavad seda kompleksi (viha, alandust vms) allasurutuna kaasas. Ja kui sellest räägitakse, filme tehakse, siis leiavad leevendust, et koledaid asju on teistegagi juhtunud. Või umbes nii. Ja minusugused vahivad lolli näoga, et mis imelik teemakäsitlus.

32 aastane olen.

Urmas ütles ...

Eieie, minu eelmine kommentaar ei sisalda kohe päris kindlasti mingisugust ülbe-üleolevat positsiooni, "teil pole lihtsalt vedanud nii nagu mul" või "ise te olite nii äpud", vaid minutaolisi, ses osas piiratud, koolistoimunuga rahulolevaid ja õnnelikke inimesi on ilmselt väga palju. Arvatatvasti eriti väikekoolide lõpetanute seas.

Unknown ütles ...

Selge. Veensid ära. Me siis ei sunni sind koolivägivallast filmi tegema.

Urmas ütles ...

Võib vist juba väita, et Eestis pole varem ühele filmile sellist promo tehtud. Või mis? Kõik ajalehed kirjutavad, viimati viimane Sirp, eelmisel nädalal räägiti Vikerraadios rohkem kui 1 kord sellest filmis, viimati reedeses Reporteritunnis, tõsi, seal rääkis Raag ja külalised koolivägivallast ka laiemalt. Filmi tegemisest oli eelmisel laupäeval saade ETV-s, ajaveebid on teemat täis.

Tahan öelda, et nüüd on ehk paras aeg veidi vahet hoida. Ja nagu ma nüüd aru saan, on koolivägivald meil tegelikult suur probleem, seega, sellega tuleb konstruktiivselt tegelema hakata, rohkem, kui tõdeda, et film ja kole ja tegelikult on kaa kole. Kuid praeguse ketramisega tekib kindlasti väga paljudes küsimus, et mida kuradit, igas meediakanalis üks ja sama jutt, kindlasti teevad filmile reklaami ja muud ei midagi. Nüüd tuleb mõelda, kuidas koolivägivalda vähendama hakata, lastega sel teemal rääkida, õpetajaid, sotstöötajad koolitada, kaasata… eks seda on nuputanud ja nuputavad targemad pead.