Võõrasse kultuuriruumi sattunud inimestel on tõenäoliselt hirm, et neil kaob side oma lastega, et nende lapsed ei saa neist enam aru, nad ei koge, vaimustu, osale lapsevanema kultuuris. Nt eestlaste puhul ei saaks laps aru, kes või mis on Toots, näkineid kandlega, Taara, Jaan Kross, Lembitu, Nuustaku, tädi Maali, Koidula jne. Neil ei oleks ühiseid lugusid ja reaktsioone situatsioonidele. Eks sellist väga olulise jäädavalt kadumist tundsid eestlased venestamise ajal, ja ma arvan, et natukene ka venelased praegu Eestis. See seletaks vist venelaste vastuseisu (hirmu?) eestikeelsele haridusele.
Ja siit edasi, sama asi kehtib kindlasti ka paarisuhetes, kooskogemine, samadest asjadest vaimustumine, läbielamine, läbimõtlemine, nt samade raamatute lugemine, filmide - teatrietenduste vaatamine, muusika kuulamine, riigi-, kultuuri-, majanduselus toimuva koosteadmine, sarnaste väärtushinnangute kandmine, see kõik tuleb minu arvates ainult kasuks. Et saaks rõõmu ja muret, vaimustust ja pettumust, ärevust ja rahulolu jagada. Ja siit ka lugemis-, kuulamis-, vaatamis-, kogemissoovitused lähedastele, soov sarnaseid läbielamisi ja naudinguid omada, ühisosa suurendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar