See on ikka nii, et lugeja-vaataja tahab raamatu-, filmi- jne (pea)tegelastega samastuda, kangelases end ära tunda. Või vähemalt teda mõista, mis eeldab aga samuti teatud äratundmisi, mingisuguste senikogetud situatsioonide kattumist. Ja see eelnimetatud ühisosa ja raamatu-filmi headus on omavahel korrelatsioonis.
Kiviräha „Mees, kes tundis ussisõnu“ lugema hakates olid mul tõsised eelarvamused, et ju ta mingi väga kerge ja lihtne naljaraamatuke on, aga ei! St mu arvates väga mõnus lugemine, mulle väga meeldis. Hoogne ja tugevates toonides. Eks me kõik, nagu peategelane Leemetki, kohtame pahatihti lollust, umbset, enesega rahulolevat, veendunud, pealetükkivat lollust. Ja samuti põrkume vastu religioonide absurdsust. Njaa, see Leemet on tuttav kuju.
Seoses selle raamatuga tekkis ka üks konkreetne küsimus: mis aastal sureb viimane eestlane? Aastal 2500? 2200?
2 kommentaari:
kes on eestlane?
Vastuseks mõeldud mõtisklus kujunes üsna pikaks
.
Postita kommentaar