See on ikka nii, et millestki midagi teadmine loob illusiooni, et teadmine on olemas ja tõkestab niiviisi täiendava teadmise vastuvõttu. Tulemuseks on eneselegi üllatuseks lüngad asjades, mis ilmnevad vastuoludena kellegagi teemast rääkides või muul põhjusel üle mõeldes.
Vikerkaarest. Elektromagnetlaine, st ka nähtav valgus murdub, muudab suunda, kui siseneb/väljub erinevate murdumisnäitajaga keskkondadest. Nt kui valgus siseneb õhust vette või vastupidi. Muide, valguse kiirus mingis keskkonnas ka väheneb murdumisnäitaja kordselt, mis ongi suunamuutuse põhjuseks (vee murdumisnäitaja keskmisele valguse lainepikkusele õhu suhtes on 1,33).
Vihma ajal on õhk täis vihmapiiskasid, mis pindpinevuse tõttu on peaaegu ümmargused. Osa valgusest peegeldub vihmapiiska sisenemata (muidu me piiska ei näekski), osa siseneb piiska ja väljub teiselt poolt veidi teises suunas. Osa valgusest aga siseneb piiska, muudab muidugi veidi suunda, peegeldub piisa teisest seinast tagasi (kui valgus langeb keskkondade piirile väiksema nurga all kui on murdumisnurk, siis valgus peegeldub samasse keskkonda tagasi, ei pääse välja, nt just selline on valguskaablite tööpõhimõte) ning väljub alles siis piisast, olles seda teed läbides 3 korda murdunud e suunda muutnud. Matemaatikat tehes ilmneb, sellise teekonna puhul on piiska sisenenud ja väljunud valguse vaheline nurk 40-42°.
Edasi. Erineva lainepikkusega (sagedusega) elektromagnetlained murduvad veidi erinevalt (murdumisnäitaja on erinev). Valguse värvus pole aga muud, kui erineva lainepikkusega el. magn. lained, mis meie silma kolvikestes erinevaid elektrilisi impulsse esile kutsuvad ja nii meile maailmast värvilist pilti pakuvad. Tavaliselt on meie ümber lõputu valguskiirte segapudru, igast suunast ja lainepikkusega el. magn. lained liituvad ja paistavad meile valge valgusena. Kuid kui ühest suunast (Päikeselt) langeb veepiiskadele suunatud valgus, siis murdub-peegeldub-murdub „piisaseinast“ ka 40 kraadise nurga all valgust tagasi, eraldades valgest valgusest värvid. Juhul kui mõni silm „veeseina“ poole vaatama juhtub, näebki ta vikerkaart. Kusjuures üks konkreetne veepiisk näitab meile korraga vaid ühte värvi, (teised värvid murduvad teise kohta, seega igaüks näeb oma vikerkaart, vikerkaare asukoht sõltub vaataja asukohast) ja seda üürikese hetke, allapoole langedes näitab ta meile juba mõnd teist värvi, ja hetk hiljem konkreetsele vaatajale üldse mitte. Vahel näeme kaht vikerkaart? See teine, välimine ja nõrgem tekib sellest, kui valgus teeb piisas ringi peale, vt Wikipediast.
Kokkuvõtteks: vikerkaart saame näha vaid siis, kui vaatame päikesele vastassuunas ja kohta, mis moodustab pilvele langenud valgusega 40 kraadise nurga.
Uurigem veel seda lehte, seal on veepiisas toimuvad murdumised-peegeldumised ära märgitud. Veel vikerkaarest. Ja uuesti Wikipedia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar