Veider, kuidas inimesed muutuvad võimuga kokku puutudes lapsikuteks.
Soliidsed härrad ja prouad tähtsa võimuesindajaga kohtudes, nt oodates
vestlusvõimalust presidendiga . Või igapäevaselt politsei nähes
pugejalikult, ülepingutatult, kiitust ootavalt korralik olles. Miks
võimuga lapsikus assotsieerub? Lapsepõlves unistatakse võimust? Võim
on lapsik?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar