Tõenäoliselt oleme lapsepõlves kõik imetlenud täiskasvanute tarkust ja ratsionaalsust, nad teadsid kõike ja käitusid alati ainuõigesti. Kuid nüüd peeglisse ja ringi vaadates tekib aegajalt küsimus, et kuhu see tarkus ja ratsionaalsus siis jäänud on? Ehk siis, kõik näivad ümberringi endiselt lapsikud. 'Tea kas peaks pettunud olema? Liivakastist tuttav naabripoisi ees uue autoga uhkeldamine käib ikka edasi. Jonnimised, solvumised, emotsioonidest kantud otsused, lustimis- ja mängurõõm… ei noh, tore ju. Aga lihtsalt, täiskasvanute hoiak, et ollakse täiskasvanud, see roll elu näitelaval, see on üks saladus laste ees - tegelikult ollakse enamjaolt samasugused põrsaaruga jõmpsikad edasi.
Millegipärast meenus selle mõttelõngaga seoses 2 Klassikaraadio Räägivad saadet, 10.11.2006 ja 22.12.2006, ju sellepärast, et seal peetakse mittevananemist ja muutumatust halvamaks vananemisest ja muutumisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar