Asi läheb ära hulluks. Kanalas elavad kanad nii pisikeses puuris, et ei saa püsti tõusta ja ringi keerata, „elavad“ külg külje kõrval, et ei peaks ruumi kütma, et kana ei saaks liikumisele energiat kulutada, sisse söödetakse hormoonpreparaate, et kiiremini kasvaks, antibiootikume, et haigeks ei jääks. Lihakanade eluiga olevat umbes 1 kuu (kontrollimata fakt), selle ajaga kasvavat tapukõlbuliku suuruseni. Ja siis sööme selle kana ära.
(Kui ma EE ajast õigesti mäletan, siis ilma elektrita, st värske õhuta suudavad ühe meie suure kanafarmi kanad kas 1 või 2 tundi elus püsida, siis lämbuvad kõik – st energiavõte ei tohtinud nii pikki voolukatkestusi lubada)
Kusagil Soomes olla kunagi sigalatäis sigu ära lämbunud, kuna õhu koostist monitooriv arvuti jooksis kokku, isegi ventilatsioon on maksimaalselt optimeeritud, et kulutused küttele ja ventileerimisele minimaalsed oleks (kontrollimata fakt). Eks sama teema on ka sigade toiduga, liikumisvõimalustega. Ja selle sea sööme ka ära.
Sama on ka lugu piimaga, puu- juur- aed jne viljadega, st nende pritsimistega kõikvõimaliku keemiaga. Lisame veel GMO teema.
Hiljuti kirjutati Horisondis, et ka kõik maailmamered, joogiveedest rääkimata, on ravimijäätmeid täis. Ja me joome elu jooksul tonne vett.
Kõikvõimalikest maiustustest jm töödeldud inimese toidust ei taha mitte mõeldagi…
Kusagil laboris tehti katse, kus peale kahetunnist Fairyga pestud nõude loputamist leiti ikka veel selle pesuaine jääke. Ja nendelt nõudelt me sööme-joome.
Päris sünge. Need mõtted lükkas liikvele hetkel käiv Ööülikooli saade.
1 kommentaar:
Tasub uurida veebi www.sahver.ee. Abiks ikka!
Postita kommentaar