Masohhism ja süütunne

Tahan teha ühe väikese täiesti kontekstivälise mõtteuperpalli mõistetega masohhism ja süütunne.

 

Süüd võib tunda ka asjade pärast, milledes ei olda süüdi. Süütunne lugupeetud inimese ees, kui milleski ollakse sellest lugupeetavast edukam (nt teenitakse rohkem raha kui… noh, milline näide tuua, oma õppejõud nt). Süütunne õnne, joppamise, ülemuseks olemise pärast. St süü põhjuseks võib olla arvamine/teadmine, et ei olda osakssaanut ära teeninud (võrreldes teiste endataolistega. Et ollakse justkui põhjendamatult paremal positsioonil). Süü on koorem. Või siis antikoorem, süüd on kergem kanda, kui osakssaanud õnnele on vastukaaluks, neutraliseerivaks ka midagi miinusmärgilist. Mingi mure, puue, taak vms. Ja mulle tundub, et see on üks põhjusi, miks inimesed vahel muresid ja hädasid kollektsioneerivad. Vahel nõudlikult kasvõi ka valesüüdistusi omaks võtavad, no et oleks kompensatsiooniks. Siin on vist ka kristluse juured, süütunne, soov millegagi süüd vähendada, lunastada. See eelnev ei ole masohhism.

 

Süüd võib tunda ka enda ees, kui ei olda enesega rahul, kui midagi on tegemata jäänud, viltu läinud. Sel juhul enesepiitsutamine, karistamine, sundimine, näiliselt masohhistlik tegevus kergendab süütunnet, kompenseerib viltuläinut, tegevuste summa saab neutraalsem. Jällegi, see ei ole masohhism, mitte rahuldus vaid kergendus.

 

Ma ei tea päris täpselt, kui nähtavad sellised mehhanismid on, aga olemas nad, mulle tundub. Ja nagu ikka, on ka asju, mida ise enda juures ei näe, kuid teised näevad.