Mõnes kohas ja situatsioonis tuleb ülbus kasuks. Reklaamid, need on ju minust rumalamatele, ja minu lemmikerakond peab ka lollimate hääli kuidagi püüdma, tore kui nad mõnelt lollilt lolli reklaamiga hääle kätte saavad! Sama on tarbekaupadega, oma ülbuses ei pea reklaamitavaid kaupu vältima, no et „nad tahavad sellise reklaamiga mulle midagi maha müüa?!?“, ostan seda mis mulle meeldib, olenemata reklaamidest. Liikluses võiks end enamusest paremaks ja võimekamaks pidada, võiks olla teadmine, et need teised, et nad võivad eksida, mitte hakkama saada, nende närvikava on kindlasti kehvem kui mul, st lasta neid kuhugi vahele, jätta neile kui saamatutele rohkem ruumi, rohkem aega auto juhtseadmetega toimetamiseks, anda nende ebaviisakused andeks. Ülbelt viisakas võiks poes olla, las trügivad, las elavad seljas, nad vaesekesed ei taipa teisiti olla. Vaikivas ülbuses heaks kiita valede asjade (:-)) tarbijaid, nt Õhtulehe, Kroonika, viina jne ostjaid, see ju meeldib talle, tore kui ta sai kätte midagi meelepärast.
Mida neist lollidest ikka kritiseerida ja kasvatada, mina ja sina oleme ju palju targemad ja paremad, see ei ole meie asi, mida need lollid teevad. Meie, võimekad nagu me oleme, saame ka lollikarjas suurepäraselt hakkama.
Selline üksjagu äraspidine mõttemall (mida tuleb salajas hoida, tsss!) kulub vahel marjaks ära. Sellest, millal heatahtlikkusest ülbus võiks saada, kus see piir lollide ja mittelollide vahel jookseb, ja kuspool tegelikult piiritõmbaja (sh siinkirjutaja) ise on, sellest ehk kunagi teinekord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar