Suured ja tähtsad ja targad onud püüavad tihtilugu kellelegi midagi selgeks teha, räägivad nt raadios, et see asi on NII. Ja siis sätivad sellele NII-le moepärast mingisuguseid (pahatihti teemaga mittehaakuvaid, ebakohaseid) argumente ümber, isolatsiooniks või nii. Noh et tegelikult polekski neid põhjendusi üldse vaja, kõik peaks ju selge olema.
Aga vot ei ole selge, arvutusi, mehhanisme, situatsiooni, loogikat, põhjusi, süsteemset lähenemist, uuringuid jne tahan näha. Ja kindlasti paljud tahavad. Ja kui asjad on tegelikult ikkagi NAA, siis on kas rääkija rumal või peab ta kuulajat rumalaks. Nirud variandid mõlemad. Poliitikud, arvestage sellega. Ka teadlastest poliitikud, jaa, kraad annab teile mõningase usalduskrediidi, kuid kui te omi väljaöeldud seisukohti väga nigelalt põhjendate, vaatab nii mõnigi ka teie teistele seisukohtadele kriitiliselt. Ja üks asi, mida kuulaja tähtsate asjade juures näha ei taha, see on emotsioon. Rääkides tuumajaamade kohutavusest, tuulikute vägevusest, inimtegevuse mõjust kliimale, nullib emotsionaalne liialdamine kogu jutu. Ei, väidetav ei muuda ka mitte suunda, ei muuda märki, vaid on lihtsalt 0.
Jah ma saan aru, liialdades soovib liialdaja kuulaja arvamust kuhugi suunas nihutada, ja et rääkija ei tea kuulaja seisukohti, siis igaks juhuks liialdab, no et kuulaja usub ehk poole sellest, mida talle räägitakse, siis oleks justkui tark talle 2 korda kangemat juttu rääkida. Mida selline liialdamine näitab? Et mulle üritab keegi oma arvamust peale suruda, ta arvab, et tõega ta mind ei mõjuta. Temale soovitud määral. Ta soovib kuulajaga manipuleerida, kuulaja eest otsuseid langetada. Jällegi, sellise tegelase jutt läheneb 0-le, kust mina tean, liialdab ta 0,5 või 5 korda, ebausaldusväärseid algandmeid on targem mitte arvesse võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar