Raamatutest

Minu ja raamatu suhe tekkis äkki, põhimõtteliselt üleöö. Õigupoolest, oli üks suunaja, E (suur aitähh Sulle), ta pani mulle ka ühe orientiiri paika, nimelt Hesse. Ja minu elu esimene tõeline lugemiskogemus oligi Klaaspärlimäng. See oli selline kikivarvul lugemine, mis kestis edasi ka lugemise vaheaegadel ja ka pärast raamatu lõpetamist, haaras kaasa, pani vaikima ja mõtlema, parem olla soovima jne.

Ristikivi kirjutas, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, ja umbes sellest olen ka hiljem raamatuid ostes lähtunud. Iga lugemine jätab ju meisse vaokese, muudab midagi, loetud raamatutest tekib nagu mingi koefitsient, murdmisnäitaja, mis ümbritsevat elu kuidagi ka teise nurga alt näitavad, ilmaelu põnevamaks muudavad. Noh, ja tegelikult on ju lugemist 100 korda rohkem kui keegi lugeda jaksab, jama jaoks (mida poodides piisavalt palju müüakse) pole aega raisata, tuleb valikuid teha.

Alles üsna hiljutise ajani arvasin, et ei ole ju mõtet koju enne uut raamatut tuua, kui eelmised on läbi loetud. Et kuidas siis niimoodi mööbliks ja miks ja pole õigustust. Aga et meil siin Eestis on ju osad raamatud defitsiit, siis mingi hetk toimus muutus, osta tuleb siis kui raamatut saada on, siis kui keegi usaldusväärne inimene/autor sellele viitab, poes sirvides huvitav tundub. Ühesõnaga, (mis sest et tulevast) raamaturuumi tuleb kujundada jooksvalt. Et kodus oleks valikut, et midagi maha ei magaks, et eesti keelde tõlgitud raamatutest soovitud valik saaks moodustatud.

Et miks peaks keegi omale raamatuid ostma? Minu arvates on see aga ainuvõimalik! Et iga loetud raamat oleks riiulist iga hetk võtta, sirvimiseks või ülelugemiseks. Ja ka lugemisega on seotud oma lugu. Oma raamatutega on aga ka 1 miinus – poolikud raamatud. Mul on vist ca 10-l paberilipakas vahel, ja need poolikud raamatud painavad kuidagi, oleksid nagu mingisugused kohustused, nad ei ole ju jurad, et oleks õigustust pooleli jätta. Kuidagi aga juhtub vahel, et midagi pakilisemat tuleb vahele ja alati saab ju poolelijäänu riiulist välja võtta ja edasi lugeda… ja nii nad jäävadki.

 

Need olid nüüd minu mõtted. Ja küll oli tore ja ka üllatav täpselt samu mõtteid Jan Kausilt kuulata, Tõnu Karjatse Klassikaraadio „Olemine“ saates. On ka teisi imelikke. :-)