Varem ma siin kirjutasin ka teatrijuttu, nähtud etendustest mida soovitada julgeks. Hoolimata kartusest, et see hooplemisena võiks näida, soovitan väga kahte hiljutinähtud tükki:
Uus Vana Teatri Adamson-Eric ad astra ja Draamateatri Sigma Tau-C570. Esimese ajal tekkis paaril korral tunne, nagu oleks loengul, tahtnuks isegi kätt tõsta ja küsida, et mis aastal see nüüd oligi? :-) Gustav Naani etendus on aga mõnus filosoofiline tükk, (tehnilise haridusega inimesele) huvitav raudne loogika, millega paralleelselt veetud ideoloogia on ehitatud savijalgadele, tõsiteaduslik reaalteadus on põimitud demagoogiaga, nõukoguliku absurdiga. Ehk siis, tükk portreteerib Naani, kui tarka meest, kes ei saanud nii loll olla, kui ta seda oma tegevusega nõuka ajal näidata tahtis – ehk siis libekeelsest lollust esindavast filosoof-füüsikust akadeemikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar