Ma pole küll raamatut „Ateistlik Universum" lugenud, kuid tutvustuse ja Skeptiku jutu põhjal rabistan raamatut kiitma, mõistuseprožektorit põhustes raamatupoodides just sellistele raamatutele keerama.
Jah, me kõik usume millessegi, tean mitut väga suurepärast ja meeldivat inimest, kes usuvad jumalat. Ja neid ei saa inimesena selle eest mitte mingil juhul kuidagigi indekseerida-kategoriseerida, neisse koefitsiendiga suhtuda. See on nende meetod usumiinimumi, elulünkade täitmiseks
Kuid, tõsi, mina nt olen veendunud, et nüüdsel ajal on jumal valemites sulgude ette toodav ja taandatav. SI-ühikutes jumalat pole. Ei sekundis, ampris, meetris ega kilogrammis. Ja ka mitte grammises, niidi otsas ja pendlimehe käes ripnevas raskuses. Ega „nõia" peas olevate neuronite voltides. Elu on suurem kui valemid? Kuidas võtta, sõltub valemitest.
Jätame siinkohal need valemid ja elu seekord defineerimata.
2 kommentaari:
Käisin piilumas, mis radu Sa käid ja mis ma näen ...;) Teades juba ette, et sel teemal arutledes langeme mõlemad lõpuks demagoogiasse, siis soovitan Sulle hoopis kirjadust. E.F.Schumacher "Hämmeldunu teejuht". Aga Sa teadsid seda, eksole.;)
Ma hakkasin päris mõtlema, et milliseid radu ma siis nüüd kõnningi, vahel näib see valgustatud sileda kiirteena, vahel sinkavonkalise metsarajana. Tupik see igatahes ei tohiks olla. :-) See selleks.
Demagoogiasse langeme raudselt, vähemalt meie endi demagoogia definitsiooni ja arutluse lähtekohtade järgi. :-)
Aga "Hämmeldunu teejuhti" pole ma lugenud. Aitäh viitamast. (pagan, näikse läbi müüdud olema)
Postita kommentaar