Usutavasti tunnevad meist paljud, kuidas mandumus vaikselt peale surub, kuidas soovinuks vastu vaielda Urmas Vadile, kes paar nädalat tagasi Vabariigi kodanikes kurtis, kuidas üha enam kohtab keeleäbarikke (=mõtteäbarikke), kes ei suuda end väljendada, kellede sajasõnaline leksika ei võimalda kombineerida vähegi keerukamat mõtet… seda vähesest lugemusest ja viitsimatusest keerukamaid mõtteid mõelda, kui seda on igapäevaolme, kommertskanalite telesaated ja klatš.
Eelneva taustal on seda kirgastavam viibida seltskonnas, kus saab rääkida Maailmaasjadest, vaielda, järeldada, edasi liikuda, ja seda vastastikuse austamise õhkkonnas, õhustikus, kus keegi toore ebaviisakusega ja oma tõdedega üle sõites ei kompa oma üleolekut piire, ei kaardista seltskonnas enese arvamusvõimu piire, ja seda läbi, ütleme otse, vastuvaidlematu rumaluse.
Eiei, iga koosviibimise muutumine mõttevägitegudeks oleks mõeldamatu, no kes see jaksab, ja tühijutt tahab samuti rääkimist. Ning punnitavaid isehakanud filosoofe ja targutajaid on samuti vähekirgastav kuulata.
Ühesõnaga, laus-tühi-mula kurvastab ja ängistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar