Ilumeele olemasolu on üks erisus, mis meid loomadest eristab. Kõik me püüdleme ilu poole, ihaldame ilu, naudime ilu. Inimest ümbritsev ilu pidavat isegi eluiga pikendama, ju läbi rahustava rahulolu. Ja sellepärast on ilu väga oluline teema.
Tallinn on ilus linn, siin elab nii sisemiselt kui väliselt ilusaid inimesi, on ilusat rohelust, on ilus meri, on ilusaid maju, üritusi ja palju muud… kuid kogu seda mõnusõndsat ilurahulolu mürgitavad Tallinna tänavad. Esiteks, läbi linna looklevad mudarajad, st tänavad, ja teiseks, need mudarajad on kohutavalt jõmplised. Autoga/bussiga/trolliga aukudes hüpeldes valame mudarajaäärsed inimesed, kõnniteed ja majad mudaga üle, tänavatunnusteta tänaval laguneb riigi autopark ja pikeneb oluliselt pidurdusteekond, suureneb kütusekulu ja juhtide aukudele keskendumise tõttu liiklusohtlikkus.
Hommikune lumevalge ilu ja lapselik rõõm katkeb suurele tänavale ehk mudaväljale keerates. Valge muinasjutuline loodus saab sopaga üle valatud. Kurvaks teeb. Kadestan neid, kes kusagil kaugel maal elavad ja kuhu soola ei külvata.
(ei tea miks soomlased saavad soolamata lumistel teedel liigeldud?)
Aga õnneks on tänavatest eemal ilu kuhjaga! :-)
2 kommentaari:
Helsingist küll ei leia paari miinuskraadi juures ühtegi soolasopaga laristamata tänavat. Kui siis mõni kõrvaltänav, kus pole nädalaid lumesahast haisugi.
Ahnii. Nojah, kui Sa nii ütled.
Kuid põhjapool suuskamas käies polnud aga teedel soolast haisugi, sõitsime sadu km-d lumiseid valgeid teid. Ja enne minekut puhtaks pestud auto sai sopaseks alles Tallinnase tagasi jõudes.
Postita kommentaar