Aegajalt tunnen puudust vanast heast kirjavahetuse kombest, suhtlusviisist, sellest kuidas 100 aastat tagasi inimesed, kelledel sulg jooksis, oluliste inimestega mõtteid vahetasid.
Kaalutletud, mõttetiheda, mittekiirustava, keele võimalusi kasutava, võib-olla ka veidi intiimse kirjavahetuse asemele on tulnud telefonikõne. Kärsitu, tühilihtlauseliselt pinnapealne, keerulisemaid mõttekonstruktsioone mittemahutav suhtluskanal. On SMS, kokkupakitud märksõnade kogum. On e-kiri, mis ehk lõputu kustutamise-redigeerimise võimaluse tõttu suuremat mõttelodevust pakuvad, ja mis ei saagi lõpuni parandatud ja mis justkui kiiret ärasaatmist nõudvalt poole pealt ära saadetakse.
Kahju et suhtlemisest on saanud nn tsättimine, 100-sõnalise leksikaga loba, lihtlausetele vastav lihtmõtlemine ja lihtütlemine.
Keegi on kusagil öelnud, et meedium-materjal määrab sõnumi-mõtte kvaliteedi. Mismoodi me 100 aasta pärast suhtleme?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar