Öeldakse et meeskirjanikud kirjutavad raamatuid meestele, naiskirjanikud kõigile. Ilmselt pole see päris nii, küll aga, on selliseid meeste kirjutatud raamatuid, mis räägivad meestemaailmast, milledest, ma julgen arvata, naislugeja kirjanikust natukene eemale jääb. Natukene.
Näide. Kaplinski „Seesama jõgi“.
(ma ei teadnudki, et Kaplinskist siin nii palju juttu on olnud)
6 kommentaari:
Öeldakse või? Mina olen alati arvanud öeldavat vastupidi: et naiskirjanikud kirjutavad raamatuid naistele, meeskirjanikud kõigile. (Rääkimata sellest, et kirjanduskaanon on nii mehekeskne, et naistel ei jää midagi muud üle kui leppida meesautoritega.)
õige, printsess räägib tõtt.
Ahnii. Mina jälle olen just sedapidist versiooni kuulnud/lugenud, mille ma siin välja tõin. Rohkem kui üks kord. Aga eks neid ütlejaid ja öeldavat ole palju.
Seega, järelikult, on raamatuid, mis on meeste kirjutatud ja meestele ja raamatuid, mis on naiste kirjutatud ja naistele.
John Irving tundub sellise kirjanikuna, kes põhiliselt meestele kirjutab...
Nähtavasti tunnevad siis kõik ennast puudutatuna, et keegi kusagil kirjutab raamatuid mitte-neile. Kvoodid peale, raisk!
Mhmm, mina tunnen end just tsunftikuuluvana, on raamatuid, mis on kirjutatud just mulle. :-)
Lugu sai alguse arutelust Kaplinski raamatust "Seesama jõgi". Julgen arvata, et noormehe iga kogemata ei ole kõik sealkirjutatu mõistetav.
Postita kommentaar