Kas tõesti inimesed mäletavad, mida nad lugenud on?

David Lodge’i raamatus „Ühest kohast teise“ leiutab Philip Swallow „tolakstegemise mängu“, igaüks peab nimetada tuntud raamatu, mida ta ise pole lugenud, punkte saab aga selle eest, kui paljud teised seda lugenud on. Selline piinlikule aususele sundiv mäng.

Kuid, kas siis tõesti inimesed mäletavad, mida nad lugenud on? Mina ei mäleta igatahes. Viitab see lugemise kvaliteedile, pealispindsusele?

(teemakäsitlus Pierre Bayard’i raamatust „Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud pole?“)