Elu välismaal?

Olen vahel mõtisklenud, et kuidas oleks elada kusagil välismaal. Ja just minul kui eestlasel. Eestlasi mainin sellepärast, et väikerahvastel on minu arvates suurem vajadus oma rahvust tunnetada, kodumaa pärast muretseda, juurtest teadlik olla. Miks ma nii arvan? Sest meil kõigil, üle kogu rahvuse, on suur osa kultuurist ühine, see ruum, kus sees on I. Linna ja A. Üksküla, see ruum saab otsa seal, kus saab otsa eesti keel ja Eesti riik. Meil on ühised kangelased ja vaenlased, meil on näiteks suvalise teise eestlasega võimalik väga paljust rääkida, rahvus on meile konkreetne mõiste, me oleme oma pisikeses keeleruumis kõik tihedalt üksteise kõrval, kodukant võrdub rahvaga…  Väga võimalik, et ma ajan siin pada, aga mulle isiklikult tundub kõigega Eestis toimuvaga pidevalt kursisolemine kuidagi lausa hädavajalik. Elu ilma Vikerraadiota, ETV-ta ja Päevaleheta? Mhmm. Aga äkki juhtub midagi? Ja väga põnev on meie konnatiigikeses kõigi tähelepanu köitvatele diskussioonidele kaasa elada. Jah, eks kõigega harjub, isegi sellega, et ma ei saa ümbritsevate inimestega Savisaart kiruda. Mõned tuttavad, ja ka vend Vahur räägivad, et Eestisse tagasi nad küll tulla ei taha, ju nad oskavad kohaneda. Mina vist ei oskaks.