Mhm, piinlik värk – Anneli ajab meie korterelamu (ehitatud 1954, 10 korterit) renoveerimise asja. Katus, fassaad, vundamendi parandamine, veerennid, noh nagu ikka. Kunagi olin mina maja esindaja, aga see pidev sõdimine… ühel ööl varastati maja välisuks ära! Just, uks viidi minema. Ja siis ma jooksin mööda maja, et uue ukse ostuks allkirja saada… masendav. Ühe jaoks on kallis, teine mõtleb, et kas praegu on üldse vaja, no umbes nii. Ja ongi nii läinud, et meil on ühisus, mitte ühistu. Kuigi, see viimane variant oleks ikka edumeelsem… mis ma siis kõik ära ei teeks… kõigepealt paneks sildi trepikotta, et x kuupäeval toimub keldri koristamine, kõik see mees oma bokse puhastama, tellime prügikonteineri ja pillume sodi välja. Järgmine asi oleks katus, siis… mh. Aga ma ei viitsi, EI VIITSI umbkeelsetega jageleda, ninad vingus, iga asjaga häda. Kuigi, mina elan ju kaa selles majas, MINA peaks ju KAA väga tahtma, et uus katus ja fassaad majal oleks. Oh, miks peavad inimesed selliste asjadega küll tegelema?
Aga nüüd, Anneli on ise asja käsile võtnud! Kohe hakkan kaa asjalikuks ja vingujatega maid jagama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar