Täiskuu, tuulevaikus, külmetab, öö… see tuletab mulle meelde neid kordi, mil talveti, vahel ka õhtul hilja isa meid kollasesse Zigulisse paigutas ja kuhugi metsade vahele (põhiliselt Tippu, nüüdne Soomaa) sõitsime. Niisama, et metsloomi ja jälgi näha. Kõige meeldejäävamad olid muidugi need paar korda, mil hunte nägime. Erakordsed loomad, hundikarja peetakse üheks kõige keerukamaks üksuseks looduses. Loomade kooslus, kus on käibel helide, lõhnade, miimika, puute, keha- jne keel. Ja milline koostöö, karja hierarhia, suhted, jahipidamise võtted! Organisatsiooni kui sellise muternäidis. See selleks.
Ühel täiskuisel talveööl metsasihil jalutades nägime ühtäkki eemal meie ees mingeid kogusid. Nende poole liikudes liikusid ka kogud eest ära. Jälgedeni jõudes selgus, et hundid. Mõne aja pärast olid nad juba mõlemal pool, nii ees kui taga ja siis juba igal pool (teega külgneval väikesel lagendikul oli näha, et nad on ka meie kõrval). Muidugi eemal… nii 100 m peal ehk. See kuidas meid märkamatult sisse piirati ja meie jälgi uudistati, meiega koos liiguti, hääletult, organiseeritult… see on midagi ülevat, võimast, siirast.
Nii, talvel tuleb jälle metsadesse ja rabadesse minna. Tahan hunte näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar