Minu esimene kokkupuude plunzeriga oli töötoas - lapsepõlevkodus oli meil väike töökojake, kõrvalhoones, paljude tööriistadega, ja kus ma ka päris palju aega veetsin. Ühel päeval, see oli vist kevadel, leidsime sõber Intsuga töötoast mingi vidina, olime siis nii 10..12 aastased, ma arvan. (*) Vidin koosnes kahest osast, kolvike ja silindrike. Imelik oli aga see, et kui kolvike välja võtta, siis vahel ta enam silindrikesesse tagasi ei mahtunud. No tee või tina, võtad välja, ja tagasi enam ei mahu. Väga imelik. Kuidas saab nii olla? Arutasime, et mis asi see küll olla võiks, ja kuidas ikka nii imelik… Jahmerdasime sellega mingi aeg, siis panime kõrvale. Millegipärast ei küsinud ma ka isalt, et mis imeasi see ikkagi on. Aeg möödus ja sain teada, et see oli plunzer. Diiselmootori kõrgsurvepumbast kolvi ja silindrikese komplekt, lükkab õigel hetkel õige koguse kütust pihusti kaudu silindrisse. Ja et nad on väga täpselt paaris toodetud, siis kolvikest soojas peos hoides ta paisub ja ei mahu enam silindrisse, vot selline tehniliselt väga ilus asi. TIHKE asi. Too konkreetne plunzer oli MAZ 504 (V6 190 hj), mootori tähis ei tule meelde, JAMZ… vms mootorist.
Kui aga küsida, et miks ma oma tagasihoidlikule ja protestimeelsele kodukale sellise nime panin, siis ega ma ei oskagi midagi tarka vastata. Arvatavasti ei tulnud muud nime lihtsalt pähe. Lihtsalt, peaaegu suvaline sõna.
(*) enne mopeedi saamist, st 14 eluaastat, teadsin kõigi Zigulite kolbide läbimõõte ja kolvikäike peast (raamat „Ziguli“ oli üks mu lemmikraamatutest), toda plunzerit pidasin aga mingi mootori kolviks.
Vot nii huvitav tegelane olengi. :-P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar