pühapäev, november 20, 2005

Füüsika ja astronoomia, kuhu te küll lähete?

Inimene on kärsitu loom, ja tal on kange tahtmine maailmaasjades aru saada. Vist suisa loomupärane sund taibata, mõista.

Käisin tähti ja Kuud õues vaatamas, ja Vaikust kuulamas. Hehh, mõne aasta eest olin „tähtede ja Kuu“ fänn suisa, uurisin ja puurisin täheteaduse tänapäevaseid teooriad. Täitsa põnev. Täna aga ei mäleta enam meie kodugalaktika läbimõõtugi… 30 000 va? Noh jah, taoliste suuruste meelespidamisel pole ka mingit mõtet. Kõik taolised asjad on väga lihtsasti leitavad, vaid üks käeliigutus raamaturiiulisse. Universumi järele, mille vähemat 2 korda läbi olen lugenud. See eeldas aga tibake füüsika uurimist ja kordamist, Wieni nihkeseadus, Doppleri efekt, elektromagnetlaine tekkemehhanism, termodünaamika II seadus, määramatuse printsiip, kvantfüüsika laiemalt, stringiteooria … ja loendi lõpp lähebki käest ära. Sest igasugune tugi kaob, metafoorsus kaob, füüsika muutub õõnsaks, seletamatuks, keel jääb jänni, kõik on kirjeldatav vaid läbi matemaatika. Ei mingit kujundlikkust. Väga lihtne näide: aatomit ei saakski justkui kirjeldada, Rutherfordi planetaarne mudel on täiesti vale, elektroni kohta ei saagi midagi öelda, kus ta on, kui kiiresti liigub, kord on ta nagu osake, siis jälle nagu laine… no mida paganat. Suur tükk füüsikast räägib vaid matemaatika keeles. Jah, matemaatika on väga põnev ja tohutu võimas keel, oma keelereeglite järgi kõike hõlmav, kuid valdkondi, mida saabki VAID matemaatiliselt väljendada, selliseid valdkondi ei saa ju tegelikult MÕISTA. Ja siis on seda kõike ka väga rakse uskuda. :-) Veel, Suur Pauk ja singulaarsus nt. Ilus muinasjutt. Ilusad kaunid teooriad. Einstein nimetas oma elu suurimaks veaks eri(või üld?)relatiivsusteooriast kosmoloogilise konstandi väljaviskamist… 1905, 1929? Ei mäleta. Hiljem, kui maailmaruumi paisumine (punanihe) avastati, oli seda konstanti jälle vaja… konstandid, konstandid, konstandid, et teooria klappima saada. Ja nüüd lõpuks veel see stringiteooria, M-teooria… see kõik on väga elegantne, aga… kas see kõik ikka ka ÕIGES suunas liigub? Tehku enne asjad selgeks, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, küll siis tekiks paljudel jälle füüsika vastu huvi. :-)

Mulle igatahes tundus õues, et tegelikkus, need tähed seal üleval, ainult muigavad meie tohututele teooriatele. Teooriatele, mis ise ka ei tea, mis suunas nad liiguvad, üks on hullem kui teine, järgmine toetub eelmisele, kohendatakse (a’la Tamboviga) seni, kuni eelnevatega kuidagi haakuks. Võib-olla on tegelikkus hoopis teises suunas? Suunast rääkides, nt Lobatsevski või Riemanni ruumi järgi pole suunal muidugi jälle erilist tähtsus… äh, olgu kuidas on. Aeg on magama minna.

Samal teemal rääkis mitte väga ammu ka M. Lotman Ööülikoolis. Ja et sel aastal täitus 100 aastat Einsteini erirelatiivsusteooriast, siis suvel oli üks Akadeemia sellele teemale pühendatud.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

tundud muidu laia silmaringiga ja nii aga füüsika OLEMUSELE sa ikka pole pihta saanud.)

Anonüümne ütles ...

ehk siis:

see kõik on väga elegantne, aga… kas see kõik ikka ka ÕIGES suunas liigub? Tehku enne asjad selgeks, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, küll siis tekiks paljudel jälle füüsika vastu huvi. :-)


Kui inimesed teaksid kuidas asjad tegelikult on siis poleks ju füüsikat vajagi? Ja matemaatika füüsika juures on paratamatu, kaua sa ikka näppude peal asju seletad, tahaks ju lihtsamalt ja kiiremini asju üles tähendada.