Pingelised olud ühiskonnas, nagu nt kõrge kuritegevus või kaos liikluses, on soodsaks pinnaseks politseiriigi tekkeks. Ma ei pea siin silmas seda, et luuakse sala-salapolitsei nagu nt Rumeenias või Iraagis, mis siis poliitilise ladviku autoritaarset võimu teostavad, vaid sellist politseiriiki, kus politsei omavoli ei leia hukkamõistu, vastukaalu – et olukord on kehv, siis kodanikud on nõus oma õigustest osaliselt loobuma ja vahel ettetulevat ülekohust tolereerima - liiklus on ikka nii hulluks läinud, et tuleb igal võimalusel täiega karistada, midagi pole teha. Ning siis jäädakse lootma, et just selliste jõuvõtetega muutub olukord paremaks.
Veel edasi. Kui politseis töötavad ka intellektuaalselt mitte väga küpsed inimesed, siis kodaniku jaoks, kelle jaoks politsei = riik, tekitab ebaadekvaatne riigiesindaja käitumine umbusku kogu riigi vastu. Põhjustab võõrandumist, riigist saab vaenlane. No umbes nii.
Seega, politseinikud, katsuge suures reididetuhinas oma ülesannete kõrgusele jääda. Liikluspolitseiniku sõim ja ilkumine, mis autot juhtinud noore naise nutma ajavad, on ikkagi täiesti lubamatu. Eesti politseil on selles osas Soome ametivendadelt veel väga väga palju õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar