On tunda, et eelmine jutt on kirjutajast jätnud mulje kui wannabe tõsisest kultuurinautijast. Et vaat kus, muusikalid ja Leinatamme huumor ei kõlba kuulata. Vaadakem, taolise huumori koht on Kreisiraadios, ja ma täitsa vaataks teda seal. Aga miks siis kontserdisaalis nii tõsine peaks olema? Ikkagi meelelahutus ju. Ei ole meelelahutus. Uskugem, meelt võib ka liita. Katarsis ju ülendab, eks, lisab meisse midagi. Mida ma sealt kontserdilt siis otsisin? Meeleliigutust, elamust, aja peatumist, täielikku kaasahaaratust. Pinget eneses ja saalis, kus kõik on härdalt kuulates absoluutselt vait, kus paljud soovivad, et isegi aplausi poleks, et mitte lõhkuda lavalttulnut. Et peale lõppu ei karataks üksmeelselt püsti ja ei tormata telefone sisse lülitades riietehoidu. Kus kontsert/etendus ei lõpe eesriide ettetõmbamisega, vaid ka koju minnes ja jõudes valitseb veel kikivarvultunne, mida mäletad ja millel on mõju ka aasta pärast. Jah, komöödia ei ole selliseks asjaks siiski võimeline. Ei, ma ei ole kibestunud kuri inimene, aga veelkord, minu arvates ei ole sellise pullitegemisega võimalik publikus meeleliigutust esile kutsuda. See on nagu väga sügav luuletus vs anekdoot. Eri maailmad, mõlemate jaoks on oma koht ja eesmärk. Kuid koos töötavad nad teineteisele vastu, kustutavad üksteist, muudavad mõttetuks. Või vähemalt nõrgendavad teineteist.
Ma usun, et Hansen oleks suure orkestriga ja pullitegemiseta väga palju enamat pakkunud. Minu jaoks vähemalt.
Selline arvamus siis täna. Ja muusika kuulamisest varasemast ajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar