Kunagi mingisse ajalehte kirjutatud kommentaar huntidest

Möllasin harjumuspäraselt oma läpakaga, valmistudes c ketast formaatima leidsin ühe kunagise kommentaari, mille olen mingile ajalehele kirjutatud. Mis ta siin kõvakettal ikka tolmab, pistan siia üles.

 

 

Inimene on ülbe loom. Juhul kui üks metsloom metsast korra välja keerab ja inimesele kasuliku loomakesega oma kõhtu täidab, siis lüüakse üleriigilistes lehtedes lokku. Seepeale tormavad viha ja õudu täis valgunud silmadega jahimehed metsa, tapma. Mõni jahimeeste ninamees prõõkab ka lehes, et hunte tuleb valimatult ja lõputult tappa. Hirm hakkab... sellised tüübid jooksevad relvadega metsas ringi. Imelik, et nad pole soojemale maale lõvisid lennukitelt pommitama läinud. Seal nad puha puntras koos, nii hea oleks ju tappa. Ja üldse tuleks kõik kiskjad ära tappa, las rohusööjad vohavad…

 

Kaheksakümnendate hundivähendamine? Mõelda vaid, metsaloom (looduselt tuleb ju võtta, mitte armuande oodata, ja ERITI VEEL MITTE ANDA!!) murdis (nõukogude) kodulooma!!! Kõik maha tappa! Katsume ikka natukene rahulikumad olla. Läbi aegade on kiskjad lohakate ja hoolimatute loomaomanike koduloomi murdnud. Ja eks sekka tulnud hunt ka hoolsama loomapidaja karja. See ei anna aga põhjust minna metsa tapatalguid korraldama. Hunti on Eestis vähe, vastupidiselt põdrale ja kitsele. Huntide hävitamisega halveneb läbi põtrade arvukuse suurenemisega meie metsade tervis veelgi.

 

Mitte iialgi ei tohiks jahimehe suust kuulda viha, looma vastu. Jahimees läheb metsa ennast looma kavalusega võrdlema, andes endale aru, et metslooma arvukust tuleb reguleerida. Inimene on looduses paljud asjad tasakaalust välja viinud, nii ka loomade arvukuse ja vahekorra. Kuid teades, et hunti on vähe, siis minu, kui samuti jahimehe, käsi hunti laskma ei tõuse.

 

Hundivihkajatele soovitaksin selle targa loomaga veidi tutvuda, kirjanduse kaudu muidugi. Mitte asjata pole hundikarjas toimuvat organisatsioonipsühholoogia õpikutes mainitud. Mitte asjata pole väidetud, et hundikari on kõige keerukam üksus looduses.

Ma mõtlesin vist välja

Elu on ilus, kõik läheb hästi, kodus on kõik korras, tervis on korras, nälga ka pole, enesega on ka läbisaamine päris hea, on intellektuaalsed ja kultuurilised huvid…

 

…ja siis võtab selline kodanik kätte ja on liikluses metslane. Ja siis soristab WC täis. Ja siis joob end kusagil täis ja laamendab? Ja siis üritab kedagi teist paigutada situatsiooni, kus tal enesel ei meeldiks olla. Ei, teine lõik ei sobi esimesega kokku.

 

Järeldus: metslased liikluses, loomad peldikus, laamendajad (nt kusagil laevas) ei ole õnnelikud. Nende elu pole ilus. Sest õnnelikku, väärikat, viisakat maailma ei raatsiks keegi ju tühiste labaste mustade asjadega ära määrida, ära rikkuda. Peale peldiku täistegemist ja autoga kellelegi ettekeeramist ei saa ju enesega rahul olla, lõpuni rahul, päris ausalt lõpuni rahul.

'Tea mil siinmail inimesed WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Vanasti käidi meie maal hädal ikka laudas, loomade juures, hea soe ja kuiv ja tuul ei puhu. Vähemalt sügisesel-talvisel ajal. Nii olla see iidamast-aadamaast saati olnud.  Esimese vabariigi aegu, mil talumees läks uue talumaja ehitamiseks pangast laenu küsima, küsiti seal maja projekti näha. Projekteerijad olid aga linnasaksad, neil omad kombed ja tavad, ja mõelda vaid, nemad projekteerisivad majadesse kemmergud! Elumajadesse! Arusaamatu, eluaeg ilma saanud. Üks õige talumees võttis selle kemmergu muidugi sahvrina kasutusse, hädal sai ikka üleõue väljakäigus käitud, või siis laudas loomade juures.

 

Täna on meil kalendris aastaarvuks 2006. Aga… see laudaskäimine on ikka veel veres. Avalikes väljakäikudes kahjuks küll loomi pole, aga laudakombed on. Ega neist uhketest linnasakste vidinatest polegi lihtne aru saada, saab mingit vett peale tõmmata, mingi prill-laud, sihitav piirkond kaniipisike… tore on see, et läikivaid ja ilusaid vidinaid saab ära kruttida, see on tõesti tore, ja kaasa viia, äkitse läheb vaja. Kunagi ei tea ette.

 

’Tea mil siinmail inimesed (tegelikult peaks vist ütlema mehed?) WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Raskusi uute rehvide ostmisega

Poleks osanud arvatagi, et tänapäeval on talverehvide ostmine nii keeruline. Vahetamisest rääkimata.

 

Käisin paljudes rehvifirmades, ei ole enam Gislaved NF5-e, Nokia HKPL2-e ega Conti WinterViking2-e. Gislavedi ja Contit ei teagi kas juurde tuleb, Nokiat ehk kunagi… üsna absurde. Suured tootjad tootvat tellimuste peale x koguse ära ja sel hooajal rohkem mitte. Otsisin kunagi traktori kärule rehvi, 500/60 R15. Taoliste mõõtudega olla ka nii, et neid toodetakse aastas vaid paar nädalat, ja kui otsas, siis… on otsas. Rehvifirmadest kurdeti, et ei osatud ette näha, et sel aastal uutel rehvidel selline minek on. Eks rahval on rohkem raha käes, paljud keeravad protikummidele selja, uuematele autodele ei soovita kasutatud päkke alla pista.

 

Ja siis kui täna hommikuks ühes firmas rehvivahetuse aja sain, näen seal riiulis sobivas mõõdus NF5-esid, üks jooks veel olla…. Ja mina käisin eile Vana-Võidus rehve toomas (kaubikule ja Audile, Contid). Oh jah. :-) Jälle targem, ka rehve ostes kehtib reegel, kes ees, see mees.   

Ühest väärarusaamast autode kokkupõrkel

2 sõiduautot lähenevad teineteisele kiirusega 90 km/h. Ja põrkavad meie silme all kokku. Mõlemad autod liiguvad teineteisest 1 cm kaugusel endiselt 90 km/h, hetk hiljem on autoninad kohtunud, auto tagumised osad jätkavad liikumist, väheneva kiirusega. Peale pauku seisavad mõlemad autod meie ees (no natuke põrkavad tagasi, aga väga vähe), mõlemad on seiskunud, kogu kineetiline energia on kulunud plekkide nätsutamisse. Nii. Variant 2. Seisame seina lähedal, tuleb auto, 90-ga, põrutab seina. Täpselt sama, peale pauku on auto sealsamas. Järeldus, pole vahet, kas kokku põrkavad 2 võrdse massi ja kiirusega sõiduautot või sõidab 1 neist seina. (autos olles ei tee vahet, kas vastu tuli sein või teine auto, oluline on kiiruse muut, auto tagaosa surub esiotsa kokku kiiruse muutumisest, inimest lõhub kiirendus) Kahe sõiduauto kokkupõrkel on vale öelda, et kiirused liituvad, et nagu põrutataks 180ga seina. Või kui soovime siiski liitmisest rääkida, siis 90 + (-90) = 0.

 

Veoauto (suure, koormaga) ja sõiduautoga on lood teised. Kujutagem ette rongi, lahtist vagunit, hästi pikka, vaguni otsas on sein (=veoauto). Rong liigub 90-ga, vagunil sõidab sõiduauto vastassuunas kiirusega 180 km/h, rongi kõrvalt vaatajale tundub, et vagun koos otsaseinaga liigub ühes suunas 90-ga, ja sõiduauto teises suunas 90-ga. Peale kokkupõrget seinaga liigub rong ikka 90-ga, ja autoromu nüüd samas suunas sama kiiresti. Vagunil seisja näeb, et 1 hull kimab 180-ga vaguni otsaseina, ja peale pauku jääb sinna seina äärde seisma. Järeldus, sõidu- ja veoauto kokkupõrke puhul saab mõningaste mööndustega niiviisi (90+90) kiirusi liita. Sõiduautos olija ei tee vahet, kas sõideti 90-ga vastutulnud veoautoga kokku või 180ga seina. (va see, et veoki nina on nii tehtud, et nurgad deformeeruvad kergemini, et ettejäänud sõiduautosid kõrvale paisata, et neid mitte ees rullima/lohistama hakata)

Jutukad arstid

Ematehnik juhtis tähelepanu muuseumis sünnituse üksikasjade arutamisele meedias. Seekord peaks ära märkima tänase koleda õnnetuse kannatajate vigastuste detailne kirjeldamise (video), koos kannatanute nimede äramainimisega. Vaevalt see kellelegi meeldib, kui AK-s räägitakse riigitäiele rahvale, millised luud ja siseorganid tal katki on. Ja et see kannatajale meeldiv pole, siis on ka mulle kui kuulajale taolist juttu ebameeldiv kuulata.

(´tea kas on võimalik veel keerulisemaid lauseid siia lehele ära paigutada?)

Käisin eile Nigulistes Arvo Pärdi Kanon Pokajanenit kuulamas

Võimas. Puhas. Peen. Detailne. Viimseni viimistletud, iga noot oleks justkui suure hoolega just sellele kohale pandud. (võib-olla aitas erilise viimistluse tajumisele kaasa saalisistuva Pärdi aura) ja mis sest, et vahel meenus too ütelus seast ja tema ette visatavatest pärlitest.

Ringikujuliselt paigutatud lauljad, erinevad hääled erinevates kohtades, ruumiline ja ajaline mängimine ss-dega, nii et oli ka taoline, võhikut kaasakiskuv tasand. Midagi sellist, mida tahaks hea helitehnikaga pimedas toas kuulata.


Tuleb välja, et ma olin vist esimest korda Niguliste kirkus. Noh et kontsert kirikus, ahah selge, hämar, külm, kiriku surutise all kooserdavad kössis inimesed postitagustesse puupinkidesse, minutaolised maadlevad natuke aega oma egoga kiriku ukse peal, et see sealt ikka sisse mahuks (hea küll, asi pole kaugeltki nii hull :-). Aga ei, Niguliste ju soe ja valgustatud, ikka rohkem nagu kontserdisaal.

Taevaluugid rebind valla jõud missugust me ei tunne

Tuli kange tahtmine 1 luulejupike kirja panna, autoriks Contra:

 

Taevaluugid rebind valla

jõud missugust me ei tunne

sajab vett nii palju alla

et me hästi end ei tunne.

 

Kui ma õigesti mäletan, oli see luuletus (võib-olla oli ta ka pikem) Contra luulekogus Suusamütsitutt.

 

 

Autorikaitsjale: see on Contra luuletus, ja siia kirjapanek eriti asjakohane ja vajalik.

Keisri hull

Käisime eile teatris, Keisri hullu vaatamas. Võimas etendus, selline Suur. Eks jah, Krossi raamat ju kaa, SUUR. Tõesti, vinge lavastus. Meie eelmine teatrikülastus oli Draamas, noh, nagu ikka sellised komöödiad… ah mis ma hakkan hädaldama, need ju nii erinevad asjad.

 

Paar sõna veel. Tammearu oli vägev. Sündmustiku ajas hüppamine tuli arusaamisele ainult kasuks, nutikad kujundid.

 

Sirbis Keisri hullust.

Kes see Tarmo Pihlap oli?

Mõned aastad tagasi (vaatasin järgi, 1999-l aastal) sõitsin Viljandi poole, 1 tuttav ukrainlanna ka auto peal. Raadiouudistes öeldakse, et Tarmo Pihlap on surnud. Mina ohhetan, et noor mees ju, vat kui kahju. Ukrainlanna, natuke üle 20-nene, eluaeg Eestis elanud, räägib eesti keelt üsna hästi, küsib, et kes see Pihlap oli. Räägin et laulja. Tekib kiusatus ebaviisakas olla ja küsida, et kas ta teab, kes on Ivo Linna, Aarne Üksküla, Ita Ever, Andrus Vaarik, ma ei mäleta, milliseid analoogseid nimesid veel küsisin. Ta ei teadnud neist mitte ühtegi.

 

Elada elu aeg ühiskonnast, kus sa ei saa väga paljudest asjadest aru… nukker. Väga tore on aga see, et eesti keelt oskab!! Sest nagu näha, väga paljud ei oska.

Keskerakonna häälte hind?

Keskerakonna häälte hind? No et noored, äsja kooli lõpetanud ei oska üldse eesti keelt.

 

Hariduspoliitikast mõeldes kujutan ette suurt saali, kus istub meie professuur, ja saali ees kõneleb neile meie teadus- ja haridusminister Reps. Mnjah.

Minu isiklikest rehvieelistustest

Paar tuttavat on küsinud, et milliseid rehve ma soovitaks, nii et teen nüüd reklaami, olles reklaamitavaga seotud vaid nii palju, et olen nende toodetega rahul. Räägin oma eelistustest. Nii, Audil ja kaubikul on all Continentali suvekad (PremiumContact ja mingi Vanco, autotootja ettenähtud mõõdulised loomulikult). Miks ma nendega rahul olen? Hea juhitavus ja pidamine! Teisest äärmusest - kui protikumm kulub ebaühtlaselt, sügisel enne kummivahetust auto väriseb vibrast, kevadisel kummivahetusel tuleb velg tasakaalu saamiseks raskusi täis laduda, siis 3 suve all olnud, nüüdseks pea siledad PremiumContactidel on kõigil 1 kõige pisem tasakaalustus, ja ka sügiseks pole vibrat. On need Contid siis paremad kui teised? Ei oska öelda, testimiseks vaja ikka suurt võrdlusmaterjali, kuid ma olen nendega väga rahul. Võrreldes eelmiste rehvimarkidega ka tagumikuga tuntavalt parema juhitavusega ja vaiksemad.

 

Talvekatest julgen soovitada Nokiaid. Subjektiivselt tunduvad väga hea pidamisega (HKPL, tõsi, viimasel, 4-l talvel olid nad heaks pidamiseks juba liiga kulunud), naelad püsivad lõpuni sees, kuluvad samuti ühtlaselt (mnjah, ühega sai pooltühjalt sõidetud ja karkass sai viga, läks kõveraks ja kulus lapiliselt), ei ole kõige lärmakamad, kannatavad ka asfaldil sõita, pole ülemäära pehmed, mulle väga meeldisid. Jaa, vabalt võivad konkurendid sama head ja paremad olla, aga ma ei viitsi rohkem testima/riskima hakata.

 

 

Tundub, et selle jutukesega sai mulle omale selgeks, et ma ei hakka ka sel sügisel Gislavedi ja Conti talvekate poole vaatama. Peaks HKPL2-d ostma.

Ematehnik räägib annetamisest.

Ematehnik räägib annetamisest.

2 sügisest soovitust autoomanikele

Tatised ilmad on käes, varsti hakkavad ka soola teele laotama ja siis on mudapilved pilvini.

 

2 soovitust. Õhtul enne auto seismapanemist tee esiklaas puhtaks (kui auto liiklusega tänava ääres ei seisa). Et juhul kui hommikul jääs klaasi tahad kraapida, ei kriimustaks teda liivaga ära. Teine, sõites ringi, ära uha ilmaaegu esiklaasile kuuma õhku. Siis kui aken enam udune pole. Tuliseks köetud klaas kuivab väga kiiresti (foori all seistes on näha, kuidas esiklaas väljastpoolt aurab), jättes koos veega sinnasattunud jama klaasile, ja seda tuleb siis klaasipesuveega maha pesta. Piisab kui esiklaasi paitab õrnalt soe õhk, kojamehe intervalli vahel ei jõua klaasile sattunud vesi aurustuda ja miinuskraadides lumi vajub klaasilt maha (kojamehi ei pea käima panema), mitte ei sula klaasi külge veeks. Aga muidugi, kui kusagil udu on, siis ikka jah, kuum õhk selga.

 

Veel talvisest udust autos.

Millisel aastaajal ma kõige vähem õunu söön?

Õige vastus on sügisel. Sest siis ei raatsi ma poest Hispaaniast ja Poolast  kohaleveetud niru-plast-õunu osta. Sest silme ees on hunnikuteviisi päris ehtsaid, maitsvaid, kodumaiseid õunu, mida kompostihunnikutesse veetakse, põhjusel, et neid pole kuhugi panna, sest kaubandusketid pole päris õuntest huvitatud (müüja ei tarni aastaläbi x tonni nädalas). Ja et turul ma käia ei soovi, siis ongi nii, et kui mõni tuttav õuna pakub, siis söön, kui ei, siis ei. Sügisel on koduses puuviljakausis siis rohkem teisi puuvilju.

 

Kurb.

Komparteist ja KE-st

Meie poliitilisel maastikul on siiani üheks läbivaks teemaks tänaste poliitikute kuuluvus kunagisse komparteisse. Et kes milleks sinna astus, kel tuli karjääris sein ette, kes ei saanud enam teadust teha jne. Paljud kindlasti tundsid süümepiinu, olid nn redised, täitsid punapeetidee (ka seest punaseid) asemel mingeid ametikohti. Ja oli ka ideelisi (ei ole võimalik, et nad intellektuaalselt kuigi küpsed olid, eesti keeles: olid ohmud), omakasul väljas, (natukene eelmistest arenenumad, kuid priviligeeritus ja edevus domineerisid mõistuse üle)… kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 

Huvitav, kui kaugel on see aeg, mil Keskerakonda kuulujaid hakatakse samamoodi liigitama? Et kes olid ideelised (kuigi, KE-l pole vist ideed kui sellist, ideeks tundub olema Savisaare isik), kelledel tuli karjääris sein ette (nõukogudesse, juhtkondadesse kuulujad), kellede asutustele tuli kasuks juhtide KE kuulumine (koolide direktorid ja katused nt), ja siis need, kelledele oli KE kuulumine isiklikult majanduslikult kasulik (meie „ärimehed“, vaimult väetid, parteiliinis liigub majanduslikult kasulik info, immuniteet omadega vooderdatud ametites). Jne.

 

See mõte tekkis tänast Tähelaeva vaadates, kus Uno Loop rääkis, kuidas ta oli ka korra KE-a kuulunud, et ehk tuleb triatlonile kasuks, kuid nähes mis KE-s tegelikult toimub, astus kohe ka välja.

Müümise kunst

Filmist. Katsun ka täna vältida oma arvamuse avaldamist Peep Vainust ja tema koolitustel toimuvast. Kindlasti on ta paljusid ka aidanud, aidanud ka mõistlikke eesmärke püstitada jne. See ei ole nüüd vist kuigi kohane võrdlus, kuid osadele inimestele on ju ka jumalat vaja. Tore kui abi saadakse. (Ebakohtadest tundub tänasel ilusal päeval kohatu rääkida).

 

Aa, filmist, tore filmike. Jah, olin varem kuulnud, et mingeid plasttopsikuid niimoodi müüakse, et omamoodi nutikas müügistrateegia, hea müügitööga saavutatakse ostjaga personaalne suhe, ostjal pole alternatiive, ostuotsus tuleb langetada kohe, ostu mittesooritamine oleks nagu kuidagi müüja reetmine. Aga et müügiketi värbamine niimoodi käib, seda ma ei teadnud, et müüjatele niiviisi lähenetakse, et müüjad justkui natukene ohohoo… eee… no see komejant müüjate nn koosolekutel. Ja et ka plasttopside taevas üks täht särab (Evelin :-) ). Mnjah, väga paljudele kulub pisukenegi lisaraha väga marjaks ära.

 

Kummaline on see meid ümbritsev ilmaelu.

Tänane päev

Tänasest päevast võiks teinekord copy-paste teha. Hommikul tund-poolteist mere ääres, Paljassaares, võimas (torm, rahvast täitsa oli, iga teise põõsa taga plõksis keegi fotokaga), sama kaua Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, lõuna Nokus (miks pagan nad ühte ruumi kahest ei võiks mittesuitsetajatele eraldada???), pea tund raamatupoes, mingi aeg kohvikus, akna all kiirustavaud möödujaid jälgides ja koogikesi süües ja kohvi juues, ja siis kinos. Mõnus.

 

Kui keegi viitsiks veel ka sauna kütta...

Mõõgaga must mees mustas öös

15 minti tagasi nägin Tallinna vanalinnas mõõgaga Will Smithi. Kohe päris must mees ja päris mõõgaga. Maru värk.

Olukorrast politseis ja päästeametis. Ehk saab ajakirjandus aidata?

Ma soovin, et ajakirjanikud käiksid Eestimaa Päästeameti päästeosakondades ja Politseiprefektuuride politseiosakondades, ja vestleksid seal madalama astme töötajatega. Süstemaatiliselt, maakondade kaupa. Tuues ära elanike arvu maakonnas, väljakutsete arvu ööpäevas, keskmise aja mil abi saabub. Selle põhjal saab ka aimu tagajärgedest, et kui nt 60 000 elanikuga maakonnas on korraga tööl 1 (ÜKS) politseiekipaaž, siis kui palju aega kulub ühelt sündmuskohalt ühest maakonna äärest teisele sündmuskohale teises maakonna ääres jõudmiseks. Et kui on puhkenud nt (joomane) peretüli, kus keegi võib viga/surma saada, siis kas politsei tunni aja pärast saabudes vajab juba keegi haiglaravi või veel mitte. Või kui päästeosakonnas, kus ühes vahtkonnas peaks olema vähemalt 12 meest, on tegelikult tööl 5 meest, ja ega pritsumaja ei tohi ÜHE tulekahju pärast tühjaks jääda, siis kui palju need täiendavad tule kahjud maksvad, kui palju inimesi hukkub seetõttu tulekahjudes, et pole piisavalt tuletõrjujaid?

 

Neid lugusid võiks illustreerida fotodega politsei parklates kasutult (pole inimesi, kes nendega töötaks) seisvate autodega, ja päästeameti garaažis seisva tehnikaga, 5 mehe kohta rohkem kui 5 autot. + töötajate arvust sõltumatud hoonete halduskulud… ei, meil pidi siin Eestis väga väga hästi minema.

 

Ehk oleks sellistest artiklitest natukenegi kasu, paneks viimastel aastatel KE juhitud siseministeeriumi natukenegi rohkem mõtlema. Tööjõuturul toimunud muutustega arvestama. Samal teemal.

 

 

Siinjuures oleks arukas mainida, et ostkem tulekustuteid (suitsuanduritest rääkimata) ja mingisuguseid tapariistu pättide nuhtlemiseks.