Ma soovin, et ajakirjanikud käiksid Eestimaa Päästeameti päästeosakondades ja Politseiprefektuuride politseiosakondades, ja vestleksid seal madalama astme töötajatega. Süstemaatiliselt, maakondade kaupa. Tuues ära elanike arvu maakonnas, väljakutsete arvu ööpäevas, keskmise aja mil abi saabub. Selle põhjal saab ka aimu tagajärgedest, et kui nt 60 000 elanikuga maakonnas on korraga tööl 1 (ÜKS) politseiekipaaž, siis kui palju aega kulub ühelt sündmuskohalt ühest maakonna äärest teisele sündmuskohale teises maakonna ääres jõudmiseks. Et kui on puhkenud nt (joomane) peretüli, kus keegi võib viga/surma saada, siis kas politsei tunni aja pärast saabudes vajab juba keegi haiglaravi või veel mitte. Või kui päästeosakonnas, kus ühes vahtkonnas peaks olema vähemalt 12 meest, on tegelikult tööl 5 meest, ja ega pritsumaja ei tohi ÜHE tulekahju pärast tühjaks jääda, siis kui palju need täiendavad tule kahjud maksvad, kui palju inimesi hukkub seetõttu tulekahjudes, et pole piisavalt tuletõrjujaid?
Neid lugusid võiks illustreerida fotodega politsei parklates kasutult (pole inimesi, kes nendega töötaks) seisvate autodega, ja päästeameti garaažis seisva tehnikaga, 5 mehe kohta rohkem kui 5 autot. + töötajate arvust sõltumatud hoonete halduskulud… ei, meil pidi siin Eestis väga väga hästi minema.
Ehk oleks sellistest artiklitest natukenegi kasu, paneks viimastel aastatel KE juhitud siseministeeriumi natukenegi rohkem mõtlema. Tööjõuturul toimunud muutustega arvestama. Samal teemal.
Siinjuures oleks arukas mainida, et ostkem tulekustuteid (suitsuanduritest rääkimata) ja mingisuguseid tapariistu pättide nuhtlemiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar