Meie poliitilisel maastikul on siiani üheks läbivaks teemaks tänaste poliitikute kuuluvus kunagisse komparteisse. Et kes milleks sinna astus, kel tuli karjääris sein ette, kes ei saanud enam teadust teha jne. Paljud kindlasti tundsid süümepiinu, olid nn redised, täitsid punapeetidee (ka seest punaseid) asemel mingeid ametikohti. Ja oli ka ideelisi (ei ole võimalik, et nad intellektuaalselt kuigi küpsed olid, eesti keeles: olid ohmud), omakasul väljas, (natukene eelmistest arenenumad, kuid priviligeeritus ja edevus domineerisid mõistuse üle)… kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Huvitav, kui kaugel on see aeg, mil Keskerakonda kuulujaid hakatakse samamoodi liigitama? Et kes olid ideelised (kuigi, KE-l pole vist ideed kui sellist, ideeks tundub olema Savisaare isik), kelledel tuli karjääris sein ette (nõukogudesse, juhtkondadesse kuulujad), kellede asutustele tuli kasuks juhtide KE kuulumine (koolide direktorid ja katused nt), ja siis need, kelledele oli KE kuulumine isiklikult majanduslikult kasulik (meie „ärimehed“, vaimult väetid, parteiliinis liigub majanduslikult kasulik info, immuniteet omadega vooderdatud ametites). Jne.
See mõte tekkis tänast Tähelaeva vaadates, kus Uno Loop rääkis, kuidas ta oli ka korra KE-a kuulunud, et ehk tuleb triatlonile kasuks, kuid nähes mis KE-s tegelikult toimub, astus kohe ka välja.
2 kommentaari:
Uno Loop astus Kekerakonda 1998. aasta kevadel. 2002. aasta oktoobris kandideeris ta Tallinna linnavolikokku ja kogus 87 häält. Nii väike saak oli talle suureks pettumuseks. Eelmisel aastal tehti Loobile taas ettepanek linnavolikokku kandideerida, aga ta enam ei söendanud. Kartis, et saab jälle vähe hääli. Keskerakonna liikmete hulgast arvati ta välja käesoleva aasta alguses.
Ahnii, vat siis.
Postita kommentaar