Sõitsin õhtul hilja linnapeal ringi, Klassikaraadiost tuli teistmoodi muusikat, ma ei tea keda või mida mängiti, kuid see oli selline… planeedilt Maa igavesti lahkumise muusika, ilusalt ülevalt kurb, suur, kõike unustamapanev, juhmikstegev, ma ei tea kas see on katarsis, aga selline muusika „viib ära“, paneb tugevasti kaasa helisema. Ma arvan, et narkootikumidest otsitakse seda tunnet, võib-olla ka viinast, ei tea, võõras teema.
Kui eesriie reaalsuse eest oli jälle eest ära tõustetud, teadmine et olen olemas ja et on vist kevad tagasi tulnud, tekkis küsimus, et MIKS muusika niimoodi inimesega teeb? Miks just selline muusika kõike unustama paneb, kuidas selline „resonants“ tekib? Tegemist on filmikunsti ja muusika põimumisega, mõne sügavama filmi muusika on analoogne olnud ja sealt selline mõju? Ja üldse, kuidas saab öelda, et mingi pala on minoorne? Kui me kõik kuulaksime kogu elu ainult minoorset muusikat, poleks ju seda mõistet olemas. Ju on siis ikka nii, et kõigil matustel kus oleme viibinud, on alati ühetaolised viisid, leinapäevadel raadios ja teles jne jne. Ja samamoodi mažoorse muusikaga, kultuuriruum on meile selgeks teinud, mida mingi muusikaga tundma peab?. Mh, aga kuidas see kultuur siis osale muusikale sellise kaasahaaramise jõu on andnud? Ülevaid, kõike unustamapanevaid hetki ei ole ju nii palju, et meid dresseerida oleks jõutud. Ja kuidas on ühes kultuuriruumis nii palju muusikalisi maitseid… see teema tahab mõtlemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar